Jõudsime kolmapäeval tagasi Brisbane ja läksime kohe Cloud9 hostelisse (enne helistasime ette) ja valisime plikade toas omale voodid välja. Seejärel asusime sammud linnapeale ja olgem ausad me olime suht eksinud. Mitte sõnaotseses mõtte, kuid me olime nagu peata, sest mõistus läks uitama ning me ei suut ikka veel uskuda, et farm on läbi...jah tõesti läbi...nii ei teinudki me seepäev midagi tarka, vaid käisime ringi ja tegime kohustusliku Starbucksi kohvi. Sel ajal kui mina aga koduste ja sõpradega rääkisin, leidis Marili hostelist Eestlase kellega lõhverdada. Meie imestusek hakkasime igapool seda kodukeelt kuulma: nagu oleks terve Eesti siia kolinud. Igal juhul läksime õhtul kolmekesi siis kõrval hosteli baari, kus baaridaamiks oli Eesti pliks ning kui olime juba istunud tuli veel 2 Eesti plikat. Ja ei ole mul ju eestlaste vastu midagi, kuid see üks oli ikka väga täis. Tegu oli miski 20ne aastase plikaga, kes oli blond ja playboy jänku riietes ning lemmiksõna vä. Küsimusele, et mis koolist me oleme pärit me Mariliga aind naersime, et nagu mismõttes. Eks ta oli alles keskkooli tasemel ning me ei mõistnud et nii ammust asja küsitakse. Kui vastasime ta küsimusele oma vanuse kohta, siis tuli järgmine "pärl", et miks te niiiiii vanalt siia tulete ja seda juba aastaid tagasi ei teind. Nuh eks me ikka mõtsime omaette, et johaidiiii, ei ole me hõbelusikas ju suus sündinud ning mismõttega peaks selles vanuses tulema siia ainult jooma (mis oli selle plika lemmiktegevus). Eestlane, kes meiega koos oli ehk Priit, vaatas kah seda plikat pilguga, et palun mine otsi keegi teine, keda tüüdata. Igal juhul saime pikalt 3kesi rääkida ja selgus, et eestlaste kohta oleme me juba palju rännanud. Priit ise on ainult Brisbanes koguaeg old ning korra Byron Baysse hüpanud puhkama nädalaks. Ja eks me oleme kuulnud, et on teisigi, kes ühes kohas maandunud ja sinna jäänud. Aga eks me Mariliga ikka tulime maailma avastama ning Austraalia ikka suur ja siin palju näha ning lisaks uurime veel ka Indoneesiat. Kui mitte nüüd, siis millal veel!?!???!!!!!
Igal juhul oleme seda eesti keelt veel oma 3l korral siin kuulnud, nii oma hostelis, kui ka teiste hostelite ees. Nii et eestikeelse kirumisega tuleb ette vaadata.
Teise päeva me siis asjatasime. Käsime Marili viisaasju ajamas ning nõu küsimas, sellele järgnes röntgen. Uskuge või ei aga kõikide nende sabas olevate jambokate hulka oli miski Eesti poiss Reigo ära eksinud (juba kaugelt kahtlustasin et jälle eestlane). Millele järgnes taxi tegemine. Taxi tegemine oli üle ootuste lihtne või õigemini oleks old, kuid mul jamad asjaoluga, et esimene tööandja ei andnud mulle payslipe ning keeldus mulle ka nüüd vastama. Pidin täitma miski paberi veel lisaks ja lõpuks üeldi, et hoa enda käes ning nüüd ma pinevalt ootan, et eee mis ma sellega edasi pean tegema või kas mulle helistatakse ja küsitakse seletut või mis toimuma hakkab (eriti kuna Balile minek lähedal). Aga no worries....loodetavasti. Peale selle oli õhtu suht igav ja olgem ausad suht vässud olime.

Järgmisel päeval oli eesmärk osta mulle kaamera ning mõned muud tarbeesemed. Alustasime siiski juba farmis meeliköitnud PillowPetiga ehk siis minipadi, mis meenutab looma. Mari sai oma pingviini Pinku ehk Muhmi ning ma ostsin oma haikala Haiku. Sõber ja reisipadi ühes :D ütle veel et 27 eluaasta saabus :PO. Kaamera ostmine kujunes aga ootamatuks: eks ma tahtsin Pentaxit, mille olin juba ammu otsinud välja, kuid kuna Pentax siinmaal vähe levinud, siis seda ühte mudelit soodsalt sai ainult ühest linnaosast ja nuh me siiralt ei viitsinud seigelda kuskile. Kuna ma aga avastasin, et nr 2 varjant Canon oli hetkel oma 2lensiga odavam, siis ostsin selle ja saime ka hea tehnikapoe vestluse osaliseks. Nii et uus Canoni peegelkaamera kotis saime alustada tagasi hostelisse minekut. Juba pikemalt olime otsustanud, et jah see õhtu teeme oma iiripubi ralli ehk Irish Murphy kord jälle. Pidu aga oli seekord suht jura....muusika ei meenutanud üldse Iirimaad ja bänd oli ka suht lame ning sellele järgnev narkomusa lihtsalt õudne. Üha enam sooviks minna Iirimaal mõnda ehtsasse iirilikku kohta....
Pidasime siiski vapralt vastu ning juba 1st öösel olime kodus....
Järgmine päev kujunes jälle asjalikuks ehk siis ostsin läpaka-kaamera koti, mida saaks lennukisse hästi kaasa võtta. Päeval aga helistas Ahmed, et kas me Roma parki ei taha minna ning nuh mis siis ikka: kiirustasime tagasi hostelisse, vahetasime särgid ning sammusime pargi poole. Seal juba istusid ees Ahmed, Talal, Turki(???) ja keski veel. Ootasi nad Sultanit ja selle sõpra Turki(???), kes olid läinud õlle järgi. Olegem ausad sain aru et nad ootavad Sultanit, kes läks poest kalkunit tooma, sest kõlas täpselt nagu turky. Ja mis siis juhtus: tuli Turki ja ütles, et Sultan oli kohand miskit kodutut naist ning võtab selle kaasa ning õlu ei old kah õlu vaid miski cola viskiga. Me vaatasime Mariliga et Sultan ehk sultana jääb ikka kuradi rosinaks igaveseks. Seejärel hakkas pikk grillikoha otsimine ning samal ajal lisandus juurde üha rohkem araabia kutte. Lõpuks oli neid vist 13, kuid kindel ei saa olla. Ja ainult üks võttis neist kaasa plika, kes vist oli kuskilt Indoneesiast. Igal juhul palju loba ning mitu tundi hiljem tehti siis ka grill ehk küpsetati vorstikesi ning pandi saia vahele ja see oligi kõik. Meie Marili ja 4 araablasega asusime siis teele Victoria sillale, et minna River Fire'i iga-aastast ilutulestikku vaatama ning mu kaamerat katsetama. Turki kohe ütles, et väga hea kaamera ja soovitas ilutulestikuks kasutada spordi funktsiooni ja mis ma oskan öelda, olen oma kaamera üle uhke küll :D
Peale ilutulestikku läksme kolmekesi tagasi parki ning vaatasime kuis poisid kaarte tagusid ja rääkisime niisama juttu veel. Kuna suht külm, siis otsustasime teel koju 7Eelevenist kakao ja miskit süüa hankida....kakao ja muhvin: elu ei saakski parem olla. Ning siis saabus uneaeg
Tänane päev ei ole olnud parem....suht skippimise tunne ikka veel...kuid käisime netis ja tegime tõrkekindlustuse ning ülla-ülla terve õhtu veetsin oma blogi materjali kirjutades, et ikka jõuda ajaga tänapäeva....aplaus :D

Märkamatult said meie 88 farmipäeva ka tehtud. Mõtsime, et annaks siis selle avalduse ära farmerile. Kuid enne meid käis Korea-Prantsuse paarike seda küsimas ja neile öeldi, et jah saate, aga alles hooaja lõpus. Nii et vaatamata soovile mu sünnat pidada Balil, jäime siiski hooaja lõpuni ja nii kui teatati, et jah pühapäev on viimane päev, ostsime pileti ja panime esimese hosteli kinni. Tahtsime olla seal 3 nädalat, kuid kuna Marilil tuleb ka õde eestist sinna, siis sai sellest 4 nädalat ning kuna Ozi on kallis ja Marilit Melbsis 2nädalat oodata kallis, siis veedan seal ma 6nädalat ehk topeltaja. Eks mul kavas ikka Indoneesias muid kohti peale Balit kah külastada, aga eks näis mis see elu toob....
Kui nädal enne lõppu oli siis Sharoni juures pidu, kus sai palju nalja. Nu esiteks me muidugi jäime hullult hiljaks, sest jambokad muudkui jutustasid tööl ehk nad suht andsid alla kuna lõpp lähedal, seejärel võtsime oma asjad ning läksime Sharoni juurde. Seal oli siis kohustuslik kaalumine üle tüki aja ja hea teada, et vaatamata hulludele maasulihaste/ratturijalgade tekkele, oleme suutnud siiski Mariliga kilosid kaotada. Seejärel hakkasin riidesse panema ja asi mille koju unustasin oli särk. Eks tuli siis oma Tokyost ostetud Bali-rätikust teha omale pluus. 
Vaiksel saabusid ka Dom ja Cam, kes mainisid, et kui meil tööd vaja, siis helistaks neile, sest nad Victoria kandis tööl virsikute peal ja tunnevaid muidki tegelasi. Kiitsid meid taevani, mis on lausa uskumatu arvestades, et algul peaaegu vallandati. Aga jah parim nali ikka, et Tom ütles mulle "Sa pikid nagu mees" (heasmõttes), mille peale Sharoni abikaasa kohe naeris, et "Ta ei meenuta küll ühtki meest, keda ma tean". Nii et tänan vist :D Aga jah üks tegelane arvas, et ma meenutan talle pigem venelannat ja Marili (värske blond) rootslast. Nii et tänan vist jälle :D
Aga mis ma oskan öelda, see viimane nädal oli kuidagi väga aeglane ja ületamatult pikk. Nüüdseks tõusime juba ju kella 4:30nest (ajad farmis olles päiksetõusuga seoses muutusid aegajalt) ning pikim päev oli vist üldse 10,5h. Igal juhul pidasime vapralt vastu ja uskumatu oli ka seik, et kui Jimmy lahkus, muutus Lars-Nils üheks kiiremaks ning ka ülejäänud kaks Jaapani sõpra said lisa kiirust juurde. Ning küll oli hea üllatus, et viimsel päeval saime oma viisaavaldused kirjaga 93päeva. Eks meile pandi miski 7 päeva juurde, kuid ega see ei olnud oluline, sest õuntefarmist oli juba 23 mul ees ja Marilil 18. Nii et farmipäevad olemas ning viimasel päeval saime ka süüa igast Ozidele omast pidulikul lõpusöömingul: 2 sorti õlu, KFC grillkana, Subway saiad, Dominose pizzad...nii et sain kõhu kõvasti täis.
2 viimast päeva Veetsime asju pakkides ja ära visates ning kolmapäeva hommikust hakkas rongisõit Brissi poole teele....4kuud maasikaid oli lõpuks ometi läbi xD

Eks ikka füüsilised hädad. Esimesel kuul vaatasime, et Santiagol miskid põlve hädad ja nimetasime teda sant Santiagoks, aga nagu öeldakse Karma on vankumatu. Nii kui Santiago oli läinud, hakkasid mul igasugused hädad välja lööma, Eks sinikaid ja muhke oli alati, kuid siis hakkas välja lööma "persekramp" ehk pideva kummardamiste ja ühtede asendite pärast olid väiksed kõndimise probleemid. Järgnevalt tabas õlga-kätt valu, nii et pea võimatu oli töötada, sest pool kätt oli halvatud. See sundis mind ostma Deep Heat'i ehk miskit spordisalvi laadset. Nii kui see oli paranenud ja enamvähem OK oli olla tabas mind põlvetaud. Nimelt läks põlve õnnal piste ja ikka päris korralikult jämedamaks läks ka söör, mis sundis mind ostma jäägeeli, sest siiani see aidand sellise asja vastu väga hästi. Kui see oli paranenud, siis tabas paar päeva hiljem mind mu elu kõige jubedam valu. Nimelt ütles üles mu selg...alaselg muutus iga päevaga aina hullemaks. Kui meil oli graafik 2 päeva tööl ja 1 vaba, siis selg pidas veel vastu, kuid kui meil saabus augustis tippaeg, siis taastumistest ei olnud enam juttugi. Suht kaks nutust päeva olid järjest, mis suutsin isegi suht kiirelt liigutades üle elada. Kuid seejärel saabus päev, mil rattal hommikul käiku vahetades hakkasid rattad jõnksutades ringi käima ja nii sain 3 suurt šhokki läbi keha. Selle peale kukkusin peaaegu rattaga ümber ja läks oma 10 minutit enne kui suutsin ennast ratta peale vinnata ja edasi liikuda. Elasin selle päeva küll üle, kuid olin jube aeglane (uskumatu, aga Lars-Nils oli veel hullem koos Jimmyga - millest kaks uut sõna sneilima ja driimima) ning isegi Tom pani tähele, et miski on mäda. Nii andis ta mulle armu ja andis ka 2 kanget seljavalutabletti. Järgmine päev istusin kodus ja olin suht pilves, sest ravim oli kange antibiootikum. Olgem aus: seljavalu kadus, aga püsti tõustes oli tunne, et kohe kukud ümber või hakkad oksele. Kui teisel päeval oli ravimi mõju kadunud, oli ka valu tagasi. Nii et kokku olin 3 päeva kodune ning seejärel tegin 1päeva aeglaselt tööd. Sellele järgnes üks vaba päev ja siis liikus jälle kõik ülesmäge. Hetke seisuga on see siiski jälje mulle endast maha jätnud, sest siiani ärkan öösel üles igakord kui keha tunneb, et aeg on asendit vahetada ning alati pean kuskilt voodiraamist kinni haarama, et aidata kehal seda teha. Nii et siiralt loodan, et puhkus Balil mu sellest valust vabastab.

Meie tüüpiline farmipäev kujutas kella 5:30nest ärkamist. Hommikul puder ja riidesse panek, ratta selga hüpe ning väntamine 3x(mäest üles-ja-alla), töötamine (nii kuis maasikaid oli või kuidas lõikama pidime), kodu sõit 3x(mäest üles-ja-alla), dušs, lõunasöök, lõunauinak või raamatute lugemine, õhtusöök, telekas ja juba 9st uneaeg. Kas pole mitte unistuse töö!!!!!!!
Väikest vaheldust tõid mõned üksikud ilusad ilmad kui saime uinakut teha päikse käes. Lisaks oli tüüpiline, et peaaegu iga nädal tegi Greg meile ühe nö. koduseroa Lee'ga. Esimene nädal näiteks oli grillitud köögiviljad ja sealiha ning magustoiduks jäätis šhokolaadi koogiga. Üldiselt olid neil väga levinud magustoidu juurde jäätis...pannkookidega, kookidega või jäätis üksi marjakastmega. Ja ahjaa..pidime ka ükskord tegema vasturoa ehk midagi Eestimaist. Eksm me siis tegime mu porganisalati, kotletid, kartul koos jahukastmega ning kõige tipuks oli Ricota-kohupiima-marjakook. Üli-ülimaitsev :D
Lisaks armastas Greg ka teha rummi, mis tal siis pidevalt seal tegemisel oli ja peab tunnistama, et see oli tõesti hea ja mõnus. Meie kui Mariliga "suured joodikud" tarbisime seda vähe. Kuid tõesti ühel päeval, kui Greg istus baarileti taga oma 2he pojaga, ja küsis, et plikad kas juua tahate (kell 12st päeval) vastasime jah, sest see oli meie farmi aja kõige hullem mudamaadlus päev maasukäruga: me olime peast jalatallani läbiligunenud ja mudased. Nii et rumm limonaadiga oli nagu loodud....
Peale seda kuulsat päeva olid ka meie 4 prantslast kadunud ning välja ilmus Jimmy koos Jordaniga (ehk meie Lars-Nils). Miks Lars-Nils: nimelt ei rääkinud see inglise poiss pea midagi ja me arvasime, et tegu rootslasega ning näost meenutas ta meile Larsi või Nilsi. Hiljem selgus, et meie farmiemme Sharon arvas viimse päevani, et Jortsiku nimi on David. 
Jimmy uueks nimeks sai pimp, sest tema orgunnis aina rohkem juurde koreakaid, hiinakaid ja jaapanlasi ehk ühise nimega jambokad. Nii et aina enam kuulsime aasiast pärit räpplugusid ning mõni kandis ka õlekübarat: täitsa riisipõllul töötamise tunne saabus ja nii olimegi "uues riigis". Jimmy ja Jordan jäid aga üha aeglasemaks ning isegi meie ei saanud enam Mariliga aru kuis saab keegi niiiiii aeglane olla.

Cabooltures kohtasime siis "maasika" Sue'd, kes organiseeris meile töö ja võttis ka 100doltsise bondi, et tagada, et me ikka jääme hooaja lõpuni. Nu päris sellist plaani meil ei olnud, aga lubaduse andsime ikka. Peale lepingut saabus meie juurde Lee. Nimelt Lee ja Greg on see paarike, kelle juurde meid elama pandi. Lee sõitis autoga umbes 15minutit ja nii maabusime Wamurani. Seal saime seletuse, mida me teha tohime ja mida ei tohiks ja olge veega kokkuhoidlikud jne. Tutvusime ka nende kolme miniatuurse koeraga: Pip, Molly ja Sqizzy. Nimelt on Lee loomaarst ja Greg oli kodune, kuid kunagi töötas lennujaamas tuvakontrollide peal. Peale kõiki seletusi saime minna oma uude kodu ehk siis garaažist oli osa muudetud eluasemeks. Tuba ja köök olid ühes ning sisaldasid järgnevat: 2te narivoodit, pisike-pisike kummut 3 sahtliga, söögilaud (3kohaga ja 3tooliga), tavaline laud (selle peal 2auguline pliit), külmkapp, mikrokas, riiul kuivaineteks, kraanikauss (pluss kapp nõudeks ja kapp terariistadeks, rätikuteks) ning loomulikult telekas. Lisaks oli veel olemas wc-dušši ruum. Ehk siis suhteliselt pisike koht, aga käib küll. Lubati saata meile juurde veel paar elanikku, aga need tulid hiljem hoopis teise kandi pealt :D
Mis siis ikka - järgmisel hommikul pidime olema valmis kella kuueks ja panime 2ks jalgratast autokasti ja Lee näitas meile teed farmi. Ilm oli suhteliselt vihamle kiskuv. Saime siis teada, et meie farm asub kuskil 3km kaugusel ja väljakutse, et peame minema tööle rattaga ja tagasi kah, tundus algul huvitav, ajajooksul küll tüütu, aga andis meile kohustusliku trenni järgnevateks kuudeks. Igal juhul oli väljas suhteliselt külm ja shedis ehk maasika küünis siis põles tuluke. Kohtusime oma ülemjuhatajat Tom'i ja tema abilist Cam'i (Cameron). Anti siis meile kätte maasikakast ja spets haarats, millega said seda käes tassida. Ütleme ausalt: suht julm tundus see asi. Muudkui kummarda ja korja ning ole veel seejuures kiire. Eks Cam ja Tom näitasid aind korra kuis noppida ja siis nuh, eks lase käia. Ma ei mäleta kui aeglased või kiired me tundusime, kuid juba esimeseks päevaks oli meil kopp ees ja mõte, et peame olema seal septembri lõpuni oli kohutav. Peale meie olid seal tööl veel üks Ozi naine ehk nö. farmi emme, prantslane, 2 Koreast pärit neiut, 2 iirlast, üks Uruguaist pärit kutt Santiago (siiani mu meelest kõüige eksootilisemalt maalt pärit inimene) ning hiljem lisandus veel 4 prantslast. Järgmisel päeval pidime siis korjamise asemel taimi lõikama (1,5h) ja eks me proovisime teistega sammu pidada ja see suht õnnestus. Aga olgem ausad tagumik ülal koguaeg on suhteliselt jama. Ning siis selgus, et 2 järgnevat päeva on vaba vihma pärast. Kolmandal päeval saime aga teada, et Jugoslaavlaset omanik oli helistanud Sue'le ja see omakorda Gregile, et teatada, et me oleme ikka aeglased ja kui kiiremaks ei lähe, siis oleme vallandatud. Eks see oli kerge šhokk hommikusöögi juurde ning nagu Marili ütles: järgmisel tööpäeval oli ikka jube küll, sest käe ju võttis kohe värisema selline uudis. Eks me panime oma turbo sisse ning läbi nutu ainult korjasime.....
Ei aidanud selle vastu miski ja olgem ausad: isegi mul tekkis paar korda hullem nutumaik, sest esimene kuu oli jube - kord korjasime, kord lõikasime, maasusid aga oli vähe ja see pidev vihm/sopp tegi korjamise raskeks eriti veel siis kui saime omale trolly'd ehk maasukärud (istud sinna peale ja muudkui lükkad jalgadega ning korjad maasusid).Maasukärud olid pidevalt mudas kinni ja sa olid füüsiliselt nii väsinud, et mõte jalgrattaga koju minekust oli tülgastav....ainus, mis meid natukegi motiveeris, oli mõte, et meil on vaja 88 farmi päeva 2aasta viisaks ning preemiaks saab Bali.....

Pärast 2 tunnist tipptundi rongis: olime pimedas ja tundmatus kohas. Ei olnud kindlad, kas me tegelikult Dom'i ka ära tunneme. Sammus teine meile siiski suure naeratusega vastu ja uskumatu, kuid tunne oli tõesti selline nagu oleks kohanud kaua kadunud sõpra.
Teel tema poole mainis ta raudkindlalt, et temast saab Budda munk. Olime kergelt üllatunud, kuid seda turvalisem tunne tekkis. Tee pimedas oli oma moodi lahe, eriti teades, et kuskil pimeduses mühab meri. Tegime väikese peatuse ja võtsime India toitu. Nii siis lobisesime õhtul toitu süües oma ja tema plaanidest. Proovis ta pöörata meid kangesti teleka vaatamise usku, mis nii väga ei tahtnud õnnestuda.
Seejärel tegi ta oma imelise rohelise smuuti. Tegemeist on siis tervisliku joogiga, mis koosneb kasulikest köögi- ja puuviljadest ning lisaks omega3 rikkast flexi seedist. Uskumatu, aga kerge suurema banaani annuse ja piimaga on see isegi maitsev :D - meenutab maitselt kiivit.
Järgmise päeva plaan oli meil lihtne - rand. Nii seadsime oma sammud Coolum Beachile. Nii nagu öeldakse: see ei ainult paradiis, vaid ühtlasi ka kodu. Tõsi ta on.....rand oli lihtne ja väike, rahvast vähe ning meie maja oli üle tee rannast, ehk siis 2 minutit kõndi. Eks me vaatasime ümbruses ringi. Kui Dom töölt jõudis, siis teadas uhkelt, et õhtul on State Of Origin (rugby New-South Walesi ja Queenslandi vahel) esimene mäng kolmest ning selle puhul viib meid pubisse, kus tema sõbrad Glen ning Trent meiega ühinevad. Nu mis siis ikka....
Rugby on suhteliselt jama....mehed aind hüppavad ja proovivad üksteist maha murda ning tirivad üksteist lühkaritest. Jah, tean et see nõuab ehk ikka nati mõistust ja osavust lisaks lihasmassile, aga nuh ikkagi....meie jalgpalli vastu ei saa miski :D Aga õhtu muidu ju tore. Alustasime seda iiri kohviga ning mõistsime, et ozzidel pole õrna aimugi, milline see olema peab (nende mõiste: alks, kohvi ja piim...no johhaidiiii). Ülejäänud aja teesklesime, et jah meid see mäng siiralt huvitab ning jõime coolereid. Õhtu tippsündmus oli muidugi meie kaaslaste jälgimine: neil olid nagu sipelgad püksis - nii kui maha istusid nad sealt ka püsti kargasid. Pidevalt käisid hobuste peale panustamas, Kenot mängimas ja siis tulemusi kontrollimas ja siis jälle joogi järgi ja siis otsast peale. Uskumatud pojad.....
Järgmisel hommikul võttis Dom meid tööle kaasa. Nimelt töötas ta koos oma kahe sõbraga golfiklubis. Saime siis võimaluse proovida golfimängu. Glen siis andis kepid ja pallid - "Sihtige järve". Eks me siis sihtisime ja olgem ausad - sain pihta mingile lendavale pardile, kes selle peale nokk ees järve prantsatas. Ups O_o
Igal juhul saatsin Domile sõnumi, et jah me ikka sakime selles. Tema, et jah me kõik näeme seda ja suht irvitame kaugusest. Tänan väga :/ Kuid umbes 10 minutit hiljem tuli meie juurde keski vanameister, kes õpetas kuidas ikka seda golfikeppi õieti käes hoida ning sihtida. Nii et tasuta õpetus mehelet, kelle õpetused maksavad muidu kõva raha. Igaljuhul oli see päris hea kehaline trenn. Seejärel Dom söötis meid (Ozi parimad chipsid saime just tema juurest golfiklubi baarist) ja saatis bussipeatusesse. Kuna selleni oli aega palju, siis läksime rana ning avastasime, et ilm on ilus ja jalutaks natsi. Lõppes see 17km'iga, mis oli üle 3 tunni teekond. Korjasin rannakarpe ja päkkerina kannan sealt leitud häid leide hetkelgi kaasas - tahaks kunagi need Eestisse transportida.
Mõnel hommikul tegime ka väiksed jooksud rannas, et ikka tervislikud olla. Nägime irvitavaid vetelpäästjaid, surfareid, inimesi jalutamas oma koertega jne...suht fun. Hakkasime uurima samal ajal ka oma edasise saatuse kohta. Eriti kuna Trent mainis, et maailma lihtsaim ja tasuvaim töö on maasikad. No ei taht seda mitte uskuda, aga ok,,,ehk võib proovida kah. Nii siis see aeg möödus....joostes, vahel kokates ja meie tippsündmus: 3 õhtut Eurovisiooni.Dom mainis, et ikka jama muusika ja no on alles aja raiskamine se tegelt. Eks see õigus ole, aga pop corn ja tema vürtsikad naljad: paremat õhtut annab leida. Siis toimus ka avastus, et minu ja tema muusikamaitsesuht sarnane, nii et ta hakkas mind oma rockbändide valikuga harima (Marilil vist oli kohati ikka suht jube olla seepärast - ta ju ikkagi Usheri plika). 
Eurovisiooni finaaliks liitus meiega ka Trent, kes ikka ei saanud üle minu valmistatud porganidsalatist (riivitud porgand, piim ja suhkur) ning edaspidi sai teda ikka korralikult sellega narritud :D. Igal juhul tuli jälle lõbus õhtu, mis sai läbi alles 3 öösel kui Trent lõpuks ära kustus. Uuris vaikselt Eesti ja päkkeri elu kohta ning oli ikka nii imestunud, et kuidas saab mul olla nii sirge hammasterida :D Igaljuhul ütles, et me ikka julged plikad ja tema oma emmest küll kauaks eemale ei saa minna. Ootas teda ees elu Hamiltoni saarel (Brissist 1,5h lennukiga), mis tundus juba ületamatu. 
Paarpäeva hiljem tegi ta siis meile vastutasuks õhtusöögi - Pasta Carbonara - kogu selle erutuse juures võttis tal see aega 3 tundi. Erutus on õige sõna, sest ta oli ikka nii pabinas, et kas Domi päkkeritele ikak meeldib see toit ja et nad ju nii palju juba rännand, et hakkavad pirtsutama jne. Uskumatu....me olime vanad rahud ise. Õhtu lõpuks tuli sinna ka Dom ja nende boss, kes kohe diivanile pikali viskas. Mis oskan öelda, sellise kollektiivi vastu poleks endalgi miskit :D Ahjaa eelmisel päeval oli meil 4tundi golfimängu (ärkasime selleks kell 6 juba) - uskumatu eks ole, Dom'gi oli üllatunud, et me nii pikalt ikka vastu pidasime....
Paar päeva enne lahkusmit otsustas Dom minna surfama, eks me läksime kaasa. Vee ja õhu temperatuur oli suht sama, kuid me siiski vette ei läinud. Võtsieme Mariliga sellel hommikul oma kohvitassid ja kaamera randa kaasa ning jälgisime munga veesõitu. Nii see nädal saigi läbi ja aeg oli jälle kodinad pakkida...lahkumise hommikul läksime aga Domiga sõitma mööda Sunshine Coasti, sest tal oli vaja laiali jagada Kadampa kursuste reklaame. Meie saime nii lihtsalt randu ja erinevaid kohti näha. Hiljem viskas teel Brissi ta meid meie "lemmikkohta" Caboltuuresse, kus meid ootas Sue ja maasikaid täis farmielu.....

NB! Selle aja jooksul õppisime Domilt mitmeid roppuseid, millest kahjuks külge jäi nii mulle kui Marilile "Ooooh shit, Nigga"

Me kõik tedsime, et hakkab vaikselt hooaeg lõpule jõudma ning Danieli vallandamis tujud olid kah juba kasvanud. Nii pole ka ime, et kuskil 1-2 nädalat enne seda kui mõtsime jalga lasta juhtus meiega midagi hämmastavat...nimelt Marili lasti lahti :D
Me lootsime kiirustada ja Marili pani traktorile kolmana käigu sisse ja keeras rea vahelt välja ning noh Daniel otsustas sel hetkel just autoga meile läheneda ja meid rajalt maha võtta. Ja nii lastigi Mari traktoriga kihutamise pärast päevapealt lahti. Mind pandi paari Theresaga. Marili lasi Stantist jalga ning mis seal salata  kokku töötasin tast koos Theresaga 5 päeva ainult kauem, sest siis teatas Daniel meile, et töö on otsas. Chilliime sisi esmaspäevani seal pärapõrgus ning ajasime asjad kontoris korda ning läksime ka meie bussi ootama.
Kuna selleni oli mitu tundi aega, siis istusime Itaalia kohvikus - sõime, jõime kohvi ning ma alustasin koju kirja kirjutamist, mille lõpetasin alles Brissis. Peale 3 tunnist sõitu Brisbane nägin jälle Marilit....võtsin hostelis toa ja mida muud teha kui väike Starbucksi kohv ning õhtune jalutus mööda Brissi jõe kallast. Hommikul lõpetasin oma kirja koju, seejärel läksin šhoppama ning sain kokku rongijaamas Mariliga. Meie uueks sihtkohaks sai Sunshine Coast, kuhu oli just kolinud Dominic, kes meid endale külla kutsus. Kes sellisest plaanist ikka loobuda saab :D....

Stanthorpes olles võtsime ühendust ka teiste eestlastega. Nii käisime nädalavahetustel (laupäeva õhtud ja pühapäevad) nende juures peol: nägime ära kohalikud paarid, tasuta burgeri söömise koha ning isegi rahvuspargis olime. Rahvuspargist tulles nägin esimest korda vabaslooduses olevaid kängurusid - pärast seda olen neid juba palju näinud.
Eelviimasel nädalavahetusel otsustasin ka teha sellise hullu lükke ja pidutseda iirlastega. Siit tulevikuks üks nõuanne: iirlastega ei tasu võidu juua (vahet pole kas poiste või tüdrukutega). SA KAOTAD ALATI :D Marili jättis selle peo vahele ja läks hoopid ühe eestlase sünipäeva peole, kuhu ka mina lõpuks jõudsin. Eks ikka lõpetavad kõik ju ühes baaris...:P 
Pidudest siiski pikemalt parem ei lobiseks :P

Esimene nädal lõppes Danieli poolt esitatud küsimusega: Kas te olete nõus ka töötama pühapäeval. Meie mõtsime, et nuh saabki 88 farmi päeva varem täis ja nõustusime. Olime siis hommikul valmis tööd tegema ning helistasime Danielile, et kes meid üles korjab ja nuh vastus, et kohe vaatab lõppes sellega, et 5 minutit hiljem mainis, et meid ikka pole vaja. Kell oli siis juba peaaegu 8 ja mida meil ikka pühapäeva hommikul muud teha oli kui jooksma minna :D Pärast tegime ka kõhulihaseid ja kirusime Danieli. 
Uuest nädalast läks õunte korjamine hullemaks: saadeti meid kuskile pärapõrgusse õunte vahele, kus telefonidel kah levi ei olnud. Puud olid kõrged ja pidid hullult redelil upitama, et miskit kätte saada. Kuna Pink Lady'sid tuli värvi järgi korjata, siis tundus see töö veel eriti jube...binide täitmine oli vaevaline. Lisaks olid ilmad suht külmad, vihmased ja igat pidi sombused. Traktoriga hakkasid kah hädad juhtuma: küll jäi mutta kinni (kutsusime iiri poisi appi seda mülkast välja saama), treileri kumm lõhkes, õunte tipust korjajad jätsid oma masina ette, ma kaotasin oma telefoni (musta värvi) peaaegu muda sisse ära ning kõige lõpuks "kodus" magamistoa seinad hallitasid. Meie töö moraal ja tuju hakkas igapäev aina langema ning Danieli 2 korda päevas toimuv külastus oli suht nii, et proovisime teda vältida. Ühel korral mainis meile, et puu all on liiga palju õunu ja lehti, et FIX IT OR THERE WILL NOT BE NO MORE WORK. Algul ei old me kindlad mis ta oma pusa kraesse oli just öelnud, aga nuh kui lõpuks välja mõtsime, siis hakkas nali pihta. Võtsime ja viskasime õunu üle künka veekokku, viskasime neid ka nagu lutsu teistesse ridadesse ning korjasime kotti ning viskasime ka mujale kui treileri peal olin :D maailma parim probleemi lahendus, kas te ei arva :D. Varsti saadeti sinna "pärapõrgusse" ka iirlased, kes väitsid, et see on üks hullemaid kohti, kus nad korjanud on....nii et palju õnne meile. Kui meil õnneks läks, siis saime koju vähemalt nüüd iirlastega mitte ei pidanud koguaeg nuruma Danielilt, et kes meie sohver siis seekord on.
Pole siis ime et ühel õhtul meid sinna ka unustati. Kõik, ka laadijad, olid juba töö lõpetanud ning kell sai juba 6. Phil viis meid siis peamaja juurde ja selgus tõsiasi, et Dino lihtsalt unustas meid. Eks ta naine viis meid siis koju, aga eks me päris vihased olime kah. Ja see hallitav sein ajas kah lõpuks tigedaks, nii et tegime siis lisa toa iirlaste abiga tühjaks ning viisime oma madratsid sinna. Tuba ei hallitanud ja oli ikka hulga soojem.
Seal õunte vahel viidi meid veel uutesse kohtadesse, mis ei olnud väga paremad ja üldse oli õnne asi: mõni rida oli ilusate ja suurte punaste õuntega, teised olid nadid ja rohelisemad. Meil enamasti Mariliga ikka "vedas" ja saime sitemad read. Lõpuks jäi Marili ka haigeks ning jäi koju ning ma sain paari Theresaga. Meie õunte korjamine hakkas üldiselt läbi saama.....

Aga mis meid eriti ärritas oli see, et kord nädalas said minna taksoga poodi ja tagasi: üks ots oli 50 dollarit, nii et mida suurem hulk taksosse istus seda väiksem summa tuli inimese kohta...

Hommikul olime krapsti üleval ja imestunud, et ikka kuradi külm on seal toas. Panime end siis riidesse ning sõime hommikust ja tegime pisikese lõunapaki kah kaasa. Kolmveerand seitsmest tuli meile auto järgi - nimelt saime hommikuti tööle Philiga, meid oli üks üleliia, et iirlastega saada tööle. Sinna majakesse, kus me siis pesitseme, pannakse tavaliselt töölised, kellel on oma auto, aga kuna ruumi teises kahes majakeses pold, siis saime me ka sinna kõige kaugemasse. Igal juhul viis Phil meid peafarmi, kus pidime siis paberimajanduse ära tegema ning ootama kuni Dino tuleb ja meist eeskujulikud õunakorjajad teeb :D
Nu esimene päev oli nagu ikka - üks suur istumine ja kohapeal munemine. Dinol oli palju teha ning me enamuse ajast lihtsalt ootasime. Lisaks meile oli seal veel 2 saksa plikat, kes muidugi kohe Theresaga lobisema hakkasid. Kui lõpuks paberimajandus oli korda aetud ja selgus, et enamasti on 2 inimest paaris, siis me vaatasime Mariga üksteisele kahtlevalt otsa - Kes meist traktorit juhtima hakkab???? Nii siis küsis seda küsimust varsti ka Dino, sest ta arvas, et parem on meid 2te panna paari ja jätta ülejäänud sakslased kokku. Nuh Marili sai au endale :D
Lõpuks viidi meid siis kõrval farmi, kus me sõime lõunat ja Marili hakkas traktori juhtimist õppima. Ega see suurem asi õpetus ju ei olnud: istu siia, vajuta nuppu ja sõida meetod :D. Nuh traktor liikus ja treileri kastidega oli kah taga. Nii et õunapuude juurde....meie saime ühe vahe ja sakslased teise vahe. Dino siis hakkas näitama kuidas õunu peab korjama, hellalt asetama oma kängurukotti (kott oli rihmadega ristirästi ees) ning sealt omakorda kallama bin'i ehk treileri taga olevasse kasti (treileril oli neid 3). Selle päeva ülesanne oli võimalikult palju oma bin ära täita. Bini täitmine võttis oma 3 tundi ja me päri täis ei saandki, sest korjama saime väga hilja ning tööpäev peaaegu juba lõppemas. Igaljuhul päeva lõpuks tundus, et see noppimine pole miskit nii kerge töö. Aga me elasime selle päeva üle. Varsti olime juba režiimis sees: hommikul üles, siis töö ja seejärel koju pessu ning öhtusöök. Aga siiski oli selles versioonis palju agasid ning meie vastumeelsus õunte suhtes alles hakkas...
Nuh järgmine päev oli suhteliselt ok, täitsime oma binne ning võtsime lõunat vagude vahel. Iga päevaga meie kiirus kasvas ja saime varsti ka mu lemmik õunte Granny Smithide peale, mida pidime korjama redeli abiga ja esimesel päeval me neid vihkasime, aga järgmine päev oli juba norm korjamine. Tutvusime ka Danieliga, ehk siis Dino pojaga, kes ühtlasi oli meie töödejuhataja. Nuh ma nimetaks teda maamatsiks, kes arvab endast liiga palju ning kujutab ette, et ta nagu mõni lahe räppsuperstaar (Mari sõnad: perse kukkund räppar :D). Igal juhul oli tema lemmikuks tegevuseks päkkerite lahtilaskmine - ähvardused käidis pidevalt. Suurt ta ei rääkinud, kuid käis 2 korda päevas meie binne kontrollimas ja vahest kommenteeris midagi muige saatel. Sakslased olid tal eriti pinnuks silmas. 
Igaljuhul me naersime Mariliga seal õunte vahel päris palju, kuid nagu ikka öeldakse pill tuleb pika ilu peale :/...ja me oleks pidanud neid märke kaugelt nägema, sest juba esimesel päeval ütles traktor üles ja mehaanik käis seda parandamas....