Me kõik tedsime, et hakkab vaikselt hooaeg lõpule jõudma ning Danieli vallandamis tujud olid kah juba kasvanud. Nii pole ka ime, et kuskil 1-2 nädalat enne seda kui mõtsime jalga lasta juhtus meiega midagi hämmastavat...nimelt Marili lasti lahti :D
Me lootsime kiirustada ja Marili pani traktorile kolmana käigu sisse ja keeras rea vahelt välja ning noh Daniel otsustas sel hetkel just autoga meile läheneda ja meid rajalt maha võtta. Ja nii lastigi Mari traktoriga kihutamise pärast päevapealt lahti. Mind pandi paari Theresaga. Marili lasi Stantist jalga ning mis seal salata  kokku töötasin tast koos Theresaga 5 päeva ainult kauem, sest siis teatas Daniel meile, et töö on otsas. Chilliime sisi esmaspäevani seal pärapõrgus ning ajasime asjad kontoris korda ning läksime ka meie bussi ootama.
Kuna selleni oli mitu tundi aega, siis istusime Itaalia kohvikus - sõime, jõime kohvi ning ma alustasin koju kirja kirjutamist, mille lõpetasin alles Brissis. Peale 3 tunnist sõitu Brisbane nägin jälle Marilit....võtsin hostelis toa ja mida muud teha kui väike Starbucksi kohv ning õhtune jalutus mööda Brissi jõe kallast. Hommikul lõpetasin oma kirja koju, seejärel läksin šhoppama ning sain kokku rongijaamas Mariliga. Meie uueks sihtkohaks sai Sunshine Coast, kuhu oli just kolinud Dominic, kes meid endale külla kutsus. Kes sellisest plaanist ikka loobuda saab :D....

Stanthorpes olles võtsime ühendust ka teiste eestlastega. Nii käisime nädalavahetustel (laupäeva õhtud ja pühapäevad) nende juures peol: nägime ära kohalikud paarid, tasuta burgeri söömise koha ning isegi rahvuspargis olime. Rahvuspargist tulles nägin esimest korda vabaslooduses olevaid kängurusid - pärast seda olen neid juba palju näinud.
Eelviimasel nädalavahetusel otsustasin ka teha sellise hullu lükke ja pidutseda iirlastega. Siit tulevikuks üks nõuanne: iirlastega ei tasu võidu juua (vahet pole kas poiste või tüdrukutega). SA KAOTAD ALATI :D Marili jättis selle peo vahele ja läks hoopid ühe eestlase sünipäeva peole, kuhu ka mina lõpuks jõudsin. Eks ikka lõpetavad kõik ju ühes baaris...:P 
Pidudest siiski pikemalt parem ei lobiseks :P

Esimene nädal lõppes Danieli poolt esitatud küsimusega: Kas te olete nõus ka töötama pühapäeval. Meie mõtsime, et nuh saabki 88 farmi päeva varem täis ja nõustusime. Olime siis hommikul valmis tööd tegema ning helistasime Danielile, et kes meid üles korjab ja nuh vastus, et kohe vaatab lõppes sellega, et 5 minutit hiljem mainis, et meid ikka pole vaja. Kell oli siis juba peaaegu 8 ja mida meil ikka pühapäeva hommikul muud teha oli kui jooksma minna :D Pärast tegime ka kõhulihaseid ja kirusime Danieli. 
Uuest nädalast läks õunte korjamine hullemaks: saadeti meid kuskile pärapõrgusse õunte vahele, kus telefonidel kah levi ei olnud. Puud olid kõrged ja pidid hullult redelil upitama, et miskit kätte saada. Kuna Pink Lady'sid tuli värvi järgi korjata, siis tundus see töö veel eriti jube...binide täitmine oli vaevaline. Lisaks olid ilmad suht külmad, vihmased ja igat pidi sombused. Traktoriga hakkasid kah hädad juhtuma: küll jäi mutta kinni (kutsusime iiri poisi appi seda mülkast välja saama), treileri kumm lõhkes, õunte tipust korjajad jätsid oma masina ette, ma kaotasin oma telefoni (musta värvi) peaaegu muda sisse ära ning kõige lõpuks "kodus" magamistoa seinad hallitasid. Meie töö moraal ja tuju hakkas igapäev aina langema ning Danieli 2 korda päevas toimuv külastus oli suht nii, et proovisime teda vältida. Ühel korral mainis meile, et puu all on liiga palju õunu ja lehti, et FIX IT OR THERE WILL NOT BE NO MORE WORK. Algul ei old me kindlad mis ta oma pusa kraesse oli just öelnud, aga nuh kui lõpuks välja mõtsime, siis hakkas nali pihta. Võtsime ja viskasime õunu üle künka veekokku, viskasime neid ka nagu lutsu teistesse ridadesse ning korjasime kotti ning viskasime ka mujale kui treileri peal olin :D maailma parim probleemi lahendus, kas te ei arva :D. Varsti saadeti sinna "pärapõrgusse" ka iirlased, kes väitsid, et see on üks hullemaid kohti, kus nad korjanud on....nii et palju õnne meile. Kui meil õnneks läks, siis saime koju vähemalt nüüd iirlastega mitte ei pidanud koguaeg nuruma Danielilt, et kes meie sohver siis seekord on.
Pole siis ime et ühel õhtul meid sinna ka unustati. Kõik, ka laadijad, olid juba töö lõpetanud ning kell sai juba 6. Phil viis meid siis peamaja juurde ja selgus tõsiasi, et Dino lihtsalt unustas meid. Eks ta naine viis meid siis koju, aga eks me päris vihased olime kah. Ja see hallitav sein ajas kah lõpuks tigedaks, nii et tegime siis lisa toa iirlaste abiga tühjaks ning viisime oma madratsid sinna. Tuba ei hallitanud ja oli ikka hulga soojem.
Seal õunte vahel viidi meid veel uutesse kohtadesse, mis ei olnud väga paremad ja üldse oli õnne asi: mõni rida oli ilusate ja suurte punaste õuntega, teised olid nadid ja rohelisemad. Meil enamasti Mariliga ikka "vedas" ja saime sitemad read. Lõpuks jäi Marili ka haigeks ning jäi koju ning ma sain paari Theresaga. Meie õunte korjamine hakkas üldiselt läbi saama.....

Aga mis meid eriti ärritas oli see, et kord nädalas said minna taksoga poodi ja tagasi: üks ots oli 50 dollarit, nii et mida suurem hulk taksosse istus seda väiksem summa tuli inimese kohta...