Cabooltures kohtasime siis "maasika" Sue'd, kes organiseeris meile töö ja võttis ka 100doltsise bondi, et tagada, et me ikka jääme hooaja lõpuni. Nu päris sellist plaani meil ei olnud, aga lubaduse andsime ikka. Peale lepingut saabus meie juurde Lee. Nimelt Lee ja Greg on see paarike, kelle juurde meid elama pandi. Lee sõitis autoga umbes 15minutit ja nii maabusime Wamurani. Seal saime seletuse, mida me teha tohime ja mida ei tohiks ja olge veega kokkuhoidlikud jne. Tutvusime ka nende kolme miniatuurse koeraga: Pip, Molly ja Sqizzy. Nimelt on Lee loomaarst ja Greg oli kodune, kuid kunagi töötas lennujaamas tuvakontrollide peal. Peale kõiki seletusi saime minna oma uude kodu ehk siis garaažist oli osa muudetud eluasemeks. Tuba ja köök olid ühes ning sisaldasid järgnevat: 2te narivoodit, pisike-pisike kummut 3 sahtliga, söögilaud (3kohaga ja 3tooliga), tavaline laud (selle peal 2auguline pliit), külmkapp, mikrokas, riiul kuivaineteks, kraanikauss (pluss kapp nõudeks ja kapp terariistadeks, rätikuteks) ning loomulikult telekas. Lisaks oli veel olemas wc-dušši ruum. Ehk siis suhteliselt pisike koht, aga käib küll. Lubati saata meile juurde veel paar elanikku, aga need tulid hiljem hoopis teise kandi pealt :D
Mis siis ikka - järgmisel hommikul pidime olema valmis kella kuueks ja panime 2ks jalgratast autokasti ja Lee näitas meile teed farmi. Ilm oli suhteliselt vihamle kiskuv. Saime siis teada, et meie farm asub kuskil 3km kaugusel ja väljakutse, et peame minema tööle rattaga ja tagasi kah, tundus algul huvitav, ajajooksul küll tüütu, aga andis meile kohustusliku trenni järgnevateks kuudeks. Igal juhul oli väljas suhteliselt külm ja shedis ehk maasika küünis siis põles tuluke. Kohtusime oma ülemjuhatajat Tom'i ja tema abilist Cam'i (Cameron). Anti siis meile kätte maasikakast ja spets haarats, millega said seda käes tassida. Ütleme ausalt: suht julm tundus see asi. Muudkui kummarda ja korja ning ole veel seejuures kiire. Eks Cam ja Tom näitasid aind korra kuis noppida ja siis nuh, eks lase käia. Ma ei mäleta kui aeglased või kiired me tundusime, kuid juba esimeseks päevaks oli meil kopp ees ja mõte, et peame olema seal septembri lõpuni oli kohutav. Peale meie olid seal tööl veel üks Ozi naine ehk nö. farmi emme, prantslane, 2 Koreast pärit neiut, 2 iirlast, üks Uruguaist pärit kutt Santiago (siiani mu meelest kõüige eksootilisemalt maalt pärit inimene) ning hiljem lisandus veel 4 prantslast. Järgmisel päeval pidime siis korjamise asemel taimi lõikama (1,5h) ja eks me proovisime teistega sammu pidada ja see suht õnnestus. Aga olgem ausad tagumik ülal koguaeg on suhteliselt jama. Ning siis selgus, et 2 järgnevat päeva on vaba vihma pärast. Kolmandal päeval saime aga teada, et Jugoslaavlaset omanik oli helistanud Sue'le ja see omakorda Gregile, et teatada, et me oleme ikka aeglased ja kui kiiremaks ei lähe, siis oleme vallandatud. Eks see oli kerge šhokk hommikusöögi juurde ning nagu Marili ütles: järgmisel tööpäeval oli ikka jube küll, sest käe ju võttis kohe värisema selline uudis. Eks me panime oma turbo sisse ning läbi nutu ainult korjasime.....
Ei aidanud selle vastu miski ja olgem ausad: isegi mul tekkis paar korda hullem nutumaik, sest esimene kuu oli jube - kord korjasime, kord lõikasime, maasusid aga oli vähe ja see pidev vihm/sopp tegi korjamise raskeks eriti veel siis kui saime omale trolly'd ehk maasukärud (istud sinna peale ja muudkui lükkad jalgadega ning korjad maasusid).Maasukärud olid pidevalt mudas kinni ja sa olid füüsiliselt nii väsinud, et mõte jalgrattaga koju minekust oli tülgastav....ainus, mis meid natukegi motiveeris, oli mõte, et meil on vaja 88 farmi päeva 2aasta viisaks ning preemiaks saab Bali.....

Ligemale kell 12 õhtul koputas kegi meie uksele. Korra vaatasime Mariliga teineteisele otsa, et mis toimub ja Marili avas ukse. Seal seisis 20aastane saksa plika, kes oli just maksnud 2nädala üüri ja oli hirmunud ja õnnetu nähes, milline tema uus elukoht oli. Nimelt sai ta selle toa, kus 3 prantsuse kutti olid olnud ja olgem ausad, isegi peale meie koristamist oli see jube ja külm. Nii me siis rääkisime taga juttu ja pidime kõik kolm minema järgmisel päeval seda töö asja küsima. Ta näitas ka seda listi, mille Spiro oli töödest andnud. Andke andeks, aga see list oli lihtsalt aasta tagune leht, kus olid copy-paste meetodil pandud suva tööd netist. Näiteks klaveriõpetaja - nagu mida kuradit. Kuna plika oli suht hirmunud, siis tirisime ühe madratsi meie tuppa alt ja tema kohvri kah, et las siis olla koos meiega nati paremas kohas. 
Hommikul ärkasime juba selle peale, et tüdruk helistas erinevatesse kohtadesse ja ka Harvest'i firmasse ning sai teada, et siin kandis ikka pole miskit tööd võtta. Läksime sisi kolmekesi Spiro käest raha tagasi nõudma, aga nuh seal pold kedagi. Suundusime tuppa tagasi ja me otsustasime proovida siis teise hostelisse helistada, kus pidi tõesti olema korjamis töid. Sealt öeldi, et kui kolmapäeval tulete, sisi saate alustada õunte korjamist neljapäevast. Nii et nuh kuna hädasti raha vaja, siis miks mitte: seal oli piisavalt ruumi meie kolme jaoks. Otsustasime, et lähme samal päeval kohe 4se bussiga Brisbanest. Pidime Kaija ja Kädiga saam nädalavahetusel kokku, aga nagu näha, siis seda ei juhtu ega juhtunudki :D - meie
lahkusime kolmapäev ja nemad jõudsid Brissi alles neljapäev (4 päeva hiljem olid nad Mitchellis tagasi). Igaljuhul läksime kontroisse tagasi ja meil Mariliga läks õnneks saime oma ühe nädala üüri tagasi. Plika aga oli agressiivsem ja Spiro hakaks
kohe jonnima. Lõpuks sai ta ühe nädala üüri tagasi, aga 2nädala oma enam ei saanud. Nii me siis viisime tšeki panka ja hakkasime pakkima ning tegime ka lõuna. Lisaks kribasin meie poistele ühe hüvastijätu kirja, kus tänasin ka Leo't, kes andis mulle oma woofingu raamatu. Teel rongijaama kohtasime mingeid kohalikke, kes hoiatasid meid Spiro eest ja pakkusid paremat elamist, aga see ju hilja juba. Õnneks pakkusid nad meile sellel palaval päeval küüti, nii et seegi hea.
Poole nelja ajal jõudsime me Brisbane tagasi ja mõtsime, et me liiga vässud, et see päev uude kohta minna. Saksa plika läks ööseks Surfers Paradise sõbranna juurde ja meie kahekesi Ahmedi juurde öömajale. Lubasime kohtuda pool 11 hommikul ja koos bussi peale minna.Kuna Ahmedini oli oma 4 tundi aega, siis läksime Peterpans'i tasuta Wifit kasutama. Saime oma blogid postitatud ning hullem nälg tuli peale. Kuna see koht oli meie endise hosteli läheduses, siis otsustasime, et ei viitsi oma kodinatega süüa minna otsima ning parem on minna meie pubisse jälle siidrit jooma, sest krt me olime selle peale neid jamasid ära teeninud. Nii me siis istusime maha ja jõime ühe siidri. Eesti keeles siis rääkisime ja tegime maha seal seisvaid ja plikadele külge löövaid kolme kutti, kes kandsid jälle neid nõmedaid triibulisi pluuse koos väga ümber viigipükstega (see on nii jube massiline mood siin). Ja siis hetk hiljem keda me näeme: never say never kutte. Kaks parntslast olid Brissis tagasi ja otsisid tööd, sest Kanada kutt oli nad plikade pärast maha kandnud ning tülide pärast Spiroga jäid ka oma ananassidest ilma.
Nii me siis rääkisime nendega juttu ja nuh neil olukord halvem: neil polnud tööd lubavat viisat, nii et ainult musttöö tuli kõnealla. Peatselt läksid nad oma teed edasi ja meie pidime veel pool tunnikest istuma ja ootama. Ja nagu välk selgest taevast roomasid need kutid meie juurde, kelle üle me nalja olime just teinud. Nad kohe, et nad lihtsalt lõbusad ja Tasmaaniast. Muidugi kohe hakkasid neil lootusrikkad põsemusid lendama ja ikka, et tantsige meiega. Jumal tänatud, et Ahmed pidi kohe tulema :D
Ahmedi juurde jõudes avastasime, et juba olid seal rõdus kamp kutte chillimas ja joomas ja smokimas. Nii me siis istusime ja jõime kohvi seal ning ootasime, et mis edasi saab. Poisid tahtsid minna Skateparki ja ootasid Sulatnit. Kui too lõpuks tuli, siis saime minna sinna rulaparki ja no see nali omaette. Poisid skateisid ja me Mariliga kuulasime muusikat: peale paari normaalsema loo olid enamikud jalla-jalla ehk araabia viisid. Suht Ameerika filmi keskkooli datemise tunne oli :D, aga ega see miski lõbus seik nii väga pold. Igal juhul tunni-paari pärast saime tagasi korterisse ja süüa ühe lihapiruka (koogikese) enne magama minekut. Hommikul jõime kohvi, panime autole hääled sisse ja sõit bussijaama võis alata.

Oh see saaga on jube....
Jõudsime siis Caboolturesse pärast kuute, sest nuh Ahmed sõitis valesti. Ja peale pisikest otsimist leidsime ka meie kuulsa working hosteli, kus pidime maksma kahe nädala üüri ning 3-4 päevaga väidetavalt saama hakata tööle. Nu see mees Doc Spiro, omanik, nägi välja nagu mees õudukast. Istus seal suits suus oma toolis suure palja kõhuga, mida mööda jooksis pikk arm. Marili kohe langes näost ära seda pilti nähes :D. Mees on vist algselt Kreekast pärit ja nuh muusika oli kah vastavalt imelik ja kreekalik. Väidetavalt on tal ka kraad: doctor of divinity. Et siis jah, kraad kummitustega suhtlemise eest.
Igal juhul maksime oma 2 nädala raha ära ja läksime siis oma majakest otsima. Hiljem selgus, et see meie urgas oli veel parim kõikidest :P 
Igal juhul uksest sisse astudes tervitas meid kohe Leo, 23 aastane prantsuse kutt, kes oli igati sõbralik ja lahe. Panime sisi oma asjad tuppa ära ja Marili otsustas öö Brisbanes veeta ja järgmine päev tagasi tulla. Nii ma siis jäin sinna tuppa oma asju sorteerima ja nägin ära ka teise kuti Ludovig'i ehk Ludo, kes oli meiega sama vana. Nii ma siis veetsin õhtu poistega rääkides ja küsides, et kuidas neil tööga jne. Selgus, et nad pidid järgmisest päevast minema ananasse korjama ja 6st-15.30ni tööpäev. See sisendas lootust :D Aga jah nii mõnigi asi oli veel mäda: lubatud WIFI oli ainult Doci juures (oleks seal pigem eemale hoidnud, sest see oli täielik urgas ja pigem kodutu elamine) ning isegi sooja vett ei olnud.Igal juhul läksid poisid vara magama ning ma siis nati hiljem meie tuppa narivoodisse. 
Nuh öö veetsin suht pool ärkvel ja eks skeeri ikka üksi magada võõras imelikus kohas. Nii et pole ime, et hommikul (kui poisid juba ammu läinud) oleksin võinud vanduda, et kuulsin kuidas keegi dušši all käis ja WCs kah. Kummitus, kes muu :D. Hommikul ärkasin Doci kõne peale, kes küsis, kas mina ja Marili oleme nõus koristama alumist korrust, mis eilse Ludo jutu järgi, pidi olema hullem urgas. Ma et oleme küll, sest nuh siis saab ju nati raha teenida ja ei pea ühte päeva niisama passima. Marili tuli siis varsti Brisbanest tagasi ja hakkasime alumist urgast koristama, mille eest saime siis taskuraha 20 doltsi. Mis me siis tegime: vedasime kõik madratsid ühte nurka, tõmbasime põranda üle ja panime 2 narivoodit seina vastu. See võttis meil umbes  1,5 tundi aega. Vaevalt 1-2 tundi hilhem kolisid sinna sisse 3 prantslast (Kandast, Prantsusmaalt ja 3s töötas 6 aastat kuskil Kariibi saare militaarpolitseinikuna).
Meie aga läksime oma taskuraha küsima, et siis ikka süüa minna ostma. Aga nuh pidime saama selle kui Spiros koha ülevaatab. Kuna kutid andsid talle hea hinnangu, siis saime oma raha peale ligemale 2tundi ootamist kätte. Selle ajaga jõudsid juba meie 2 prantslast "koju" ning poeski ära käidud. Igal juhul saime siis 7-8 paiku ka lõpuks poodi ja jätsime need 5 prantslast omavahel lobisema. Nii et fun: 2 eesti plikat 5 prantsuse kutiga. Tagasi tulles küsis Leo kas me süüa tahame ja kuna me olime juba vässud, siis olime nõus tema kokakunsti proovima :D Muidugi tasusime selle järgmisel päeval endlae ja neile pannkooke tehes. Ja nii kujuneski kuidagi rutiin: nemad tegid üke päev meile ja meie järgmine päev neile süüa.
Iga päev käsime ka muudkui tööd nurumas, et kas meile juba midagi leitud, kuid alati oli vastus, et farmerid pole veel tagasi helistanud jne. Nii me siis passisime ja vaatasiem nati ka telekat. Laupäeval otsustas Marili minna Brisbane, mis lõppes situatsiooniga, kus ma pidin veetma 2 päeva poistega üksi. Aga see pold kõige hullem. Laupäeva veetsin blogi sissekandeid kirjutades, et mitte väga hätta jääda ja raamatut lugedes.Õhtul hakkas aga hullem action pihta. Kutid olid Spiro vastu änksi täis ja lubasid tal näo sisse lüüa kui esmaspäevaks tööd pole olemas ja nuh ma lubasin nendega kaasa jõlkuda, et meie raha tagasi saada juhul kui tööd ei leita. Igal juhul läksid nad teda hirmutama ja isegi politsei kutsuti. Politsei vastus oli, et tegemist on firmapettusega ja sellega nemad ei tegele. Nii et kaevake kohtusse kui tahate. Aga nuh Spiro old 20 juba päkkereid rippinud ja puhtalt pääsenud siiani, sest kohus võtab mitu aastat, aga enamik meist ju Aussis max 2 aastat.
Nii siis ma rääksin Leoga juttu selle asemel, et oma nina sealt ruumist välja pista. See järel piisavalt täis olles hakkas too kanadalane, kellega siis päeval pikemalt rääkisin, vaikselt külge lööma. Aga oh too oli imelik ja eks poksija kah veel. Uskumatu, kuid tal pold linas luud ja suutis üles alla hüpata oma ärapainutatud varvaste peal. Nii et kui need 3 prantsuse jotat (jõid igal õhtul) magama läksid, sisi rääkisn edasi Ludoga põlluharimisest ja ökoturismist jne. Nii et huvitav jutt, mida sai kella 2ni aetud. Läksime siis mõlemad magama ja jälle üksi meie toas olles kuulsin, kuidas kutid tegid veel ühe külastuse Spiro juurde. Nii et kerkelt hirmutav oli, sest ma küll mingeid hullemaid jamasid ei tahaks.
Hommikul oli asi nati rahulikum ja kutid kah maharahunenud. Nii ma siis istusin peale hommikusööki ja lugesin raamatut ning kirjutasin oma raamatut :P natukene :P Aegajalt suhtlesin Leo ja Ludoga (kes veetis kaks päeva oma pesu käsitsi pestes, sest pesumasin oli rikkis). Mööda teed liikusid kaks Tšiili või Hispaania plikat (jumal teab kes kust pärit oli) ning kanadalane Eric pidas nad kohe kinni. Neile lisandusid veel nende sõbrad ja nii ma siis loobusin ja läksin pigem tagasi oma tegevuse juurde ja lobisesin Leoga jälle. Igal juhul tulid need kaks plikat tasuta prantsuse kuttide juurde öömajale ja Eric andis neile ka selel maasika töö (mida Eric meiele lubas orgunnida eelmisel õhtul), mille nad kuttidega olid leidnud. Kaks kutti pidid minema kah esmaspäevast ananasse korjama.Nii et pool õhtut pidin kuulama kuidas pifid muudkui tänasid Ericut ja nimetasid teda nende kangelaseks ja nuh olid igat pidi lipitsevad :/. Otsustasid nad otsida share house järgmisel päeval ja sealt jalga lasta.
Nuh esmaspäeval tõustes sain ma esmalt šhoki: selles ainsas lukus olevas toas olev elanik (vana naine) tuli tagasi ja oli suhteliselt ärritunud olekus. Marili jõudis kah varsti tagasi ja otsustasime minna kontorisse aru pärima. Ajati ikka seda sama jura ja me otsustasime, et kui teisipäevaks miskit pole, sisi küsime raha tagasi. Rääkisime ka Lino'ga, kes autojuht ja too lubas meid meeles pidada. Ananasse väidetavalt plikad ei korja (füüsiliselt raske), aga ta lubas küsida, sest arvas, et ma saaks sellega hakkama. Maasika töid aga ei olnud enam saadaval. Meil hakaks Mariliga juba kopp ette saama ja tunne, et farmitöid ei ole mõtet tegemagi hakata. 
Igal juhul poest tagasi tulles olid poisid juba kodus ja Ludo vaidles tolle vana naisega selle üle, et miks nad peaksid jääma siia hostelisse - farmerit ju ei huvita kus nad elavad. Nii et see õhtu oli pidev seletamine. Me Mariliga sõime oma toidu ära ja pärast tulid kolm prantslast meiega hüvasti jätma. Militaar kutt ütles meile "See you never" ja surus kätt. Aga nuh teate ju küll seda ütlust :D Meie aga Mariliga veetsime õhtu rõdul chillides ja musa kuulates.Varsti pärast Ludoga rääkimist läks too magama öeldes: "See you tomorrow". Kes oleks meist võinud arvata, et suured muutused on kõigest hilise uksele koputuse kaugusel.