Jõudsime kolmapäeval tagasi Brisbane ja läksime kohe Cloud9 hostelisse (enne helistasime ette) ja valisime plikade toas omale voodid välja. Seejärel asusime sammud linnapeale ja olgem ausad me olime suht eksinud. Mitte sõnaotseses mõtte, kuid me olime nagu peata, sest mõistus läks uitama ning me ei suut ikka veel uskuda, et farm on läbi...jah tõesti läbi...nii ei teinudki me seepäev midagi tarka, vaid käisime ringi ja tegime kohustusliku Starbucksi kohvi. Sel ajal kui mina aga koduste ja sõpradega rääkisin, leidis Marili hostelist Eestlase kellega lõhverdada. Meie imestusek hakkasime igapool seda kodukeelt kuulma: nagu oleks terve Eesti siia kolinud. Igal juhul läksime õhtul kolmekesi siis kõrval hosteli baari, kus baaridaamiks oli Eesti pliks ning kui olime juba istunud tuli veel 2 Eesti plikat. Ja ei ole mul ju eestlaste vastu midagi, kuid see üks oli ikka väga täis. Tegu oli miski 20ne aastase plikaga, kes oli blond ja playboy jänku riietes ning lemmiksõna vä. Küsimusele, et mis koolist me oleme pärit me Mariliga aind naersime, et nagu mismõttes. Eks ta oli alles keskkooli tasemel ning me ei mõistnud et nii ammust asja küsitakse. Kui vastasime ta küsimusele oma vanuse kohta, siis tuli järgmine "pärl", et miks te niiiiii vanalt siia tulete ja seda juba aastaid tagasi ei teind. Nuh eks me ikka mõtsime omaette, et johaidiiii, ei ole me hõbelusikas ju suus sündinud ning mismõttega peaks selles vanuses tulema siia ainult jooma (mis oli selle plika lemmiktegevus). Eestlane, kes meiega koos oli ehk Priit, vaatas kah seda plikat pilguga, et palun mine otsi keegi teine, keda tüüdata. Igal juhul saime pikalt 3kesi rääkida ja selgus, et eestlaste kohta oleme me juba palju rännanud. Priit ise on ainult Brisbanes koguaeg old ning korra Byron Baysse hüpanud puhkama nädalaks. Ja eks me oleme kuulnud, et on teisigi, kes ühes kohas maandunud ja sinna jäänud. Aga eks me Mariliga ikka tulime maailma avastama ning Austraalia ikka suur ja siin palju näha ning lisaks uurime veel ka Indoneesiat. Kui mitte nüüd, siis millal veel!?!???!!!!!
Igal juhul oleme seda eesti keelt veel oma 3l korral siin kuulnud, nii oma hostelis, kui ka teiste hostelite ees. Nii et eestikeelse kirumisega tuleb ette vaadata.
Teise päeva me siis asjatasime. Käsime Marili viisaasju ajamas ning nõu küsimas, sellele järgnes röntgen. Uskuge või ei aga kõikide nende sabas olevate jambokate hulka oli miski Eesti poiss Reigo ära eksinud (juba kaugelt kahtlustasin et jälle eestlane). Millele järgnes taxi tegemine. Taxi tegemine oli üle ootuste lihtne või õigemini oleks old, kuid mul jamad asjaoluga, et esimene tööandja ei andnud mulle payslipe ning keeldus mulle ka nüüd vastama. Pidin täitma miski paberi veel lisaks ja lõpuks üeldi, et hoa enda käes ning nüüd ma pinevalt ootan, et eee mis ma sellega edasi pean tegema või kas mulle helistatakse ja küsitakse seletut või mis toimuma hakkab (eriti kuna Balile minek lähedal). Aga no worries....loodetavasti. Peale selle oli õhtu suht igav ja olgem ausad suht vässud olime.

Järgmisel päeval oli eesmärk osta mulle kaamera ning mõned muud tarbeesemed. Alustasime siiski juba farmis meeliköitnud PillowPetiga ehk siis minipadi, mis meenutab looma. Mari sai oma pingviini Pinku ehk Muhmi ning ma ostsin oma haikala Haiku. Sõber ja reisipadi ühes :D ütle veel et 27 eluaasta saabus :PO. Kaamera ostmine kujunes aga ootamatuks: eks ma tahtsin Pentaxit, mille olin juba ammu otsinud välja, kuid kuna Pentax siinmaal vähe levinud, siis seda ühte mudelit soodsalt sai ainult ühest linnaosast ja nuh me siiralt ei viitsinud seigelda kuskile. Kuna ma aga avastasin, et nr 2 varjant Canon oli hetkel oma 2lensiga odavam, siis ostsin selle ja saime ka hea tehnikapoe vestluse osaliseks. Nii et uus Canoni peegelkaamera kotis saime alustada tagasi hostelisse minekut. Juba pikemalt olime otsustanud, et jah see õhtu teeme oma iiripubi ralli ehk Irish Murphy kord jälle. Pidu aga oli seekord suht jura....muusika ei meenutanud üldse Iirimaad ja bänd oli ka suht lame ning sellele järgnev narkomusa lihtsalt õudne. Üha enam sooviks minna Iirimaal mõnda ehtsasse iirilikku kohta....
Pidasime siiski vapralt vastu ning juba 1st öösel olime kodus....
Järgmine päev kujunes jälle asjalikuks ehk siis ostsin läpaka-kaamera koti, mida saaks lennukisse hästi kaasa võtta. Päeval aga helistas Ahmed, et kas me Roma parki ei taha minna ning nuh mis siis ikka: kiirustasime tagasi hostelisse, vahetasime särgid ning sammusime pargi poole. Seal juba istusid ees Ahmed, Talal, Turki(???) ja keski veel. Ootasi nad Sultanit ja selle sõpra Turki(???), kes olid läinud õlle järgi. Olegem ausad sain aru et nad ootavad Sultanit, kes läks poest kalkunit tooma, sest kõlas täpselt nagu turky. Ja mis siis juhtus: tuli Turki ja ütles, et Sultan oli kohand miskit kodutut naist ning võtab selle kaasa ning õlu ei old kah õlu vaid miski cola viskiga. Me vaatasime Mariliga et Sultan ehk sultana jääb ikka kuradi rosinaks igaveseks. Seejärel hakkas pikk grillikoha otsimine ning samal ajal lisandus juurde üha rohkem araabia kutte. Lõpuks oli neid vist 13, kuid kindel ei saa olla. Ja ainult üks võttis neist kaasa plika, kes vist oli kuskilt Indoneesiast. Igal juhul palju loba ning mitu tundi hiljem tehti siis ka grill ehk küpsetati vorstikesi ning pandi saia vahele ja see oligi kõik. Meie Marili ja 4 araablasega asusime siis teele Victoria sillale, et minna River Fire'i iga-aastast ilutulestikku vaatama ning mu kaamerat katsetama. Turki kohe ütles, et väga hea kaamera ja soovitas ilutulestikuks kasutada spordi funktsiooni ja mis ma oskan öelda, olen oma kaamera üle uhke küll :D
Peale ilutulestikku läksme kolmekesi tagasi parki ning vaatasime kuis poisid kaarte tagusid ja rääkisime niisama juttu veel. Kuna suht külm, siis otsustasime teel koju 7Eelevenist kakao ja miskit süüa hankida....kakao ja muhvin: elu ei saakski parem olla. Ning siis saabus uneaeg
Tänane päev ei ole olnud parem....suht skippimise tunne ikka veel...kuid käisime netis ja tegime tõrkekindlustuse ning ülla-ülla terve õhtu veetsin oma blogi materjali kirjutades, et ikka jõuda ajaga tänapäeva....aplaus :D

Eks ikka füüsilised hädad. Esimesel kuul vaatasime, et Santiagol miskid põlve hädad ja nimetasime teda sant Santiagoks, aga nagu öeldakse Karma on vankumatu. Nii kui Santiago oli läinud, hakkasid mul igasugused hädad välja lööma, Eks sinikaid ja muhke oli alati, kuid siis hakkas välja lööma "persekramp" ehk pideva kummardamiste ja ühtede asendite pärast olid väiksed kõndimise probleemid. Järgnevalt tabas õlga-kätt valu, nii et pea võimatu oli töötada, sest pool kätt oli halvatud. See sundis mind ostma Deep Heat'i ehk miskit spordisalvi laadset. Nii kui see oli paranenud ja enamvähem OK oli olla tabas mind põlvetaud. Nimelt läks põlve õnnal piste ja ikka päris korralikult jämedamaks läks ka söör, mis sundis mind ostma jäägeeli, sest siiani see aidand sellise asja vastu väga hästi. Kui see oli paranenud, siis tabas paar päeva hiljem mind mu elu kõige jubedam valu. Nimelt ütles üles mu selg...alaselg muutus iga päevaga aina hullemaks. Kui meil oli graafik 2 päeva tööl ja 1 vaba, siis selg pidas veel vastu, kuid kui meil saabus augustis tippaeg, siis taastumistest ei olnud enam juttugi. Suht kaks nutust päeva olid järjest, mis suutsin isegi suht kiirelt liigutades üle elada. Kuid seejärel saabus päev, mil rattal hommikul käiku vahetades hakkasid rattad jõnksutades ringi käima ja nii sain 3 suurt šhokki läbi keha. Selle peale kukkusin peaaegu rattaga ümber ja läks oma 10 minutit enne kui suutsin ennast ratta peale vinnata ja edasi liikuda. Elasin selle päeva küll üle, kuid olin jube aeglane (uskumatu, aga Lars-Nils oli veel hullem koos Jimmyga - millest kaks uut sõna sneilima ja driimima) ning isegi Tom pani tähele, et miski on mäda. Nii andis ta mulle armu ja andis ka 2 kanget seljavalutabletti. Järgmine päev istusin kodus ja olin suht pilves, sest ravim oli kange antibiootikum. Olgem aus: seljavalu kadus, aga püsti tõustes oli tunne, et kohe kukud ümber või hakkad oksele. Kui teisel päeval oli ravimi mõju kadunud, oli ka valu tagasi. Nii et kokku olin 3 päeva kodune ning seejärel tegin 1päeva aeglaselt tööd. Sellele järgnes üks vaba päev ja siis liikus jälle kõik ülesmäge. Hetke seisuga on see siiski jälje mulle endast maha jätnud, sest siiani ärkan öösel üles igakord kui keha tunneb, et aeg on asendit vahetada ning alati pean kuskilt voodiraamist kinni haarama, et aidata kehal seda teha. Nii et siiralt loodan, et puhkus Balil mu sellest valust vabastab.

Nii siis tänu Ahmedi aeglasele reageerimisele jõudsime me bussijaama sõnaviimases mõttes viimsel minutil ja Theresa oli juba bussis ning ohkas kergendatult :D nii et 3tunnine sõit Queenslandi kõige külmemasse kohta võis alata. Igal juhul rääkisime Theresaga natuke juttu ja ta väitis, et Stanthorpes on olemas veel üks päkkerite tööhostel, mis tundub igati etem ja sõbralikum. Tegime siis ühe kõne ka sinna ja nagu selgus, siis alles järgmisel päeval oleksime sinna saanud tööle. Nii et me olime dilemma ees: kas minna sinna hostelisse järgmisel päeval (otsida 1 ööks öömaja) või jääda algse plaani juurde. Otsustasime valikuga oodata kuni kohale jõuame.
Tegime vahepeatuse, kus sai siis süüa võikusid ning avastasime, et tõesti talv on tulekul: puude lehed oli järsku muutunud punakamateks ja langenud lehti võis kõikjal näha. Sellele järgnes sõit mägedes, mis oli vahva oma ette. Oh kuidas ma mägesid kaifin. Nii et ma tundsin end kui pisike plika, kes ammuli sui vaatab bussiaknast välja ja ootab suure seikluse algust :D Igal juhul jõudis bussisõit lõpuni ja nii me siis võtsime oma kotid selga või kätte ning vaatasime linnas ringi, et mis nüüd siis saab. Läksime vaevatul sammul kottidega üle silla turismipunkti, kust ei osatud meile miskit tarka öömaja kohta öelda, kuid suunati meid Chandler ja Mcleaod tööbüroosse. Astusime siis uksest sisse ja kurtsime oma mure. Vaadati imestunult, et nii sama tulimegi ilma plaanita :D, et suht crazyd ikka, aga anti paberid ja täitsime oma avaldused ära. 
Poolt tundi hiljem oli meile juba töö ja elamine leitud. Kuna meid suunatakse kuskile farmi majasse ja hakkame õunu korjama, siis pidime minema ja kaltsukast kiiresti otsima miskid tööriided (pikakäisega) ning ostma 4päeva söögi. Väidetavalt on seal olukord, et kord nädalas käiakse aind toidupoes ja seda taksoga. Mis siis ikka võtsime üüriraha välja ja läksime poodi. Sellele järgnes pikk ootamine. 
Kui kontor juba suletud oli ja töötajad sulgema hakkasid, siis viidi meid farmi, mis oli oma pooletunnine sõit. Naistöötaja rääkis meile, et siinkandis pidi olema palju eestlasi - tipp ajal oma 50 ringis ning sealsed rohkem sellised üheskohas istujad, kes hoolsalt rahakorjavad, et siis Eestisse tagasi minna ja näiteks oma elamine osta. Mis me ikka väga kosta oskasime ja ootasime sõidu lõppu....
Lõpuks keeras auto ühest teeotsast sisse ja teeääred olid ääristatud õunapuudega. Sõitsime otse Office juurde, kus meile tuli vastu omanik Dino (Rizzato - jah itaalia sugemetega) ja tema naine. Tõstsime oma kodinad nende auto peale ning saime 
ka väikse kastikese asjadega: klaas, kruus, nuga, lusikas, kahvel, lõunasöögi topsik, taldrik, kauss, köögirätik, 2 paari linu, tekk ja magamiskott :D. Ning uus sõit meie kodu võis alata. See asus kah peafarmist ligemale 8-9km kaugusel. Igaljuhul jõudsime kohale ning võtsime oma asjad kaasa ning astusime majja sisse. Tuba oli soe ja juba lausa saun valmis :D ning oppaaa....me hakkame maja jagama kaheksa iiri plikaga :O. Nuh mulle iirlased alati meeldinud, nii et saab huvitav olema, oli mu esimene mõte.
Suunati siis meid meie tuppa, kus tegime kohe asemed valmis ja panime oma toidud külmkappi ning asjad valmis homseks. Töö ju hakkab ootama. Vaatamata esimesele reaktsioonile, et maja soe....no ega ikka ei ole küll. Ainus soe ruum on suurtuba kui ahju kütta, ülejäänud suht külmikud, nii et ööseks tuli pugeda magamiskotti ja tekk kah peale võtta. Ning äratus panna kella 6ks hommikul...

Ligemale kell 12 õhtul koputas kegi meie uksele. Korra vaatasime Mariliga teineteisele otsa, et mis toimub ja Marili avas ukse. Seal seisis 20aastane saksa plika, kes oli just maksnud 2nädala üüri ja oli hirmunud ja õnnetu nähes, milline tema uus elukoht oli. Nimelt sai ta selle toa, kus 3 prantsuse kutti olid olnud ja olgem ausad, isegi peale meie koristamist oli see jube ja külm. Nii me siis rääkisime taga juttu ja pidime kõik kolm minema järgmisel päeval seda töö asja küsima. Ta näitas ka seda listi, mille Spiro oli töödest andnud. Andke andeks, aga see list oli lihtsalt aasta tagune leht, kus olid copy-paste meetodil pandud suva tööd netist. Näiteks klaveriõpetaja - nagu mida kuradit. Kuna plika oli suht hirmunud, siis tirisime ühe madratsi meie tuppa alt ja tema kohvri kah, et las siis olla koos meiega nati paremas kohas. 
Hommikul ärkasime juba selle peale, et tüdruk helistas erinevatesse kohtadesse ja ka Harvest'i firmasse ning sai teada, et siin kandis ikka pole miskit tööd võtta. Läksime sisi kolmekesi Spiro käest raha tagasi nõudma, aga nuh seal pold kedagi. Suundusime tuppa tagasi ja me otsustasime proovida siis teise hostelisse helistada, kus pidi tõesti olema korjamis töid. Sealt öeldi, et kui kolmapäeval tulete, sisi saate alustada õunte korjamist neljapäevast. Nii et nuh kuna hädasti raha vaja, siis miks mitte: seal oli piisavalt ruumi meie kolme jaoks. Otsustasime, et lähme samal päeval kohe 4se bussiga Brisbanest. Pidime Kaija ja Kädiga saam nädalavahetusel kokku, aga nagu näha, siis seda ei juhtu ega juhtunudki :D - meie
lahkusime kolmapäev ja nemad jõudsid Brissi alles neljapäev (4 päeva hiljem olid nad Mitchellis tagasi). Igaljuhul läksime kontroisse tagasi ja meil Mariliga läks õnneks saime oma ühe nädala üüri tagasi. Plika aga oli agressiivsem ja Spiro hakaks
kohe jonnima. Lõpuks sai ta ühe nädala üüri tagasi, aga 2nädala oma enam ei saanud. Nii me siis viisime tšeki panka ja hakkasime pakkima ning tegime ka lõuna. Lisaks kribasin meie poistele ühe hüvastijätu kirja, kus tänasin ka Leo't, kes andis mulle oma woofingu raamatu. Teel rongijaama kohtasime mingeid kohalikke, kes hoiatasid meid Spiro eest ja pakkusid paremat elamist, aga see ju hilja juba. Õnneks pakkusid nad meile sellel palaval päeval küüti, nii et seegi hea.
Poole nelja ajal jõudsime me Brisbane tagasi ja mõtsime, et me liiga vässud, et see päev uude kohta minna. Saksa plika läks ööseks Surfers Paradise sõbranna juurde ja meie kahekesi Ahmedi juurde öömajale. Lubasime kohtuda pool 11 hommikul ja koos bussi peale minna.Kuna Ahmedini oli oma 4 tundi aega, siis läksime Peterpans'i tasuta Wifit kasutama. Saime oma blogid postitatud ning hullem nälg tuli peale. Kuna see koht oli meie endise hosteli läheduses, siis otsustasime, et ei viitsi oma kodinatega süüa minna otsima ning parem on minna meie pubisse jälle siidrit jooma, sest krt me olime selle peale neid jamasid ära teeninud. Nii me siis istusime maha ja jõime ühe siidri. Eesti keeles siis rääkisime ja tegime maha seal seisvaid ja plikadele külge löövaid kolme kutti, kes kandsid jälle neid nõmedaid triibulisi pluuse koos väga ümber viigipükstega (see on nii jube massiline mood siin). Ja siis hetk hiljem keda me näeme: never say never kutte. Kaks parntslast olid Brissis tagasi ja otsisid tööd, sest Kanada kutt oli nad plikade pärast maha kandnud ning tülide pärast Spiroga jäid ka oma ananassidest ilma.
Nii me siis rääkisime nendega juttu ja nuh neil olukord halvem: neil polnud tööd lubavat viisat, nii et ainult musttöö tuli kõnealla. Peatselt läksid nad oma teed edasi ja meie pidime veel pool tunnikest istuma ja ootama. Ja nagu välk selgest taevast roomasid need kutid meie juurde, kelle üle me nalja olime just teinud. Nad kohe, et nad lihtsalt lõbusad ja Tasmaaniast. Muidugi kohe hakkasid neil lootusrikkad põsemusid lendama ja ikka, et tantsige meiega. Jumal tänatud, et Ahmed pidi kohe tulema :D
Ahmedi juurde jõudes avastasime, et juba olid seal rõdus kamp kutte chillimas ja joomas ja smokimas. Nii me siis istusime ja jõime kohvi seal ning ootasime, et mis edasi saab. Poisid tahtsid minna Skateparki ja ootasid Sulatnit. Kui too lõpuks tuli, siis saime minna sinna rulaparki ja no see nali omaette. Poisid skateisid ja me Mariliga kuulasime muusikat: peale paari normaalsema loo olid enamikud jalla-jalla ehk araabia viisid. Suht Ameerika filmi keskkooli datemise tunne oli :D, aga ega see miski lõbus seik nii väga pold. Igal juhul tunni-paari pärast saime tagasi korterisse ja süüa ühe lihapiruka (koogikese) enne magama minekut. Hommikul jõime kohvi, panime autole hääled sisse ja sõit bussijaama võis alata.

Nii siis..ligemale kell neli jõudsime bussiga Brisbane. Seadsime end hostelis sisse ja avastasime ühtlaselt, et meie toas olev ventikas ei töödanud - 13 matsi ja ei mingit õhutust....greeeaaaat.Samuti oli seal haige kaardi süsteem: pane kaart miskisse spets auku ja siis saad tule põlema panna ja ventika sisse (nuh see ei töödanud ju nagunii). Aga nu kamoon, selleks et dušši alla minna on igakord vaja kaart panna sisse, et tuld põlema panna ja jälle välja kui keegi teine sinna läheb. Igal juhul peale meie oli seal toas iirlased, japsid, šveitslased ja võimalik et ka hiinakas. 
Esimene õhtu läksime jalutama ja Chinatowni üle vaatama. Me olime siiralt imestunud, et Brisbanes pannakse kõik Coles'id ja Woolsid vara kinni. Nii siis avastasime poole tee peal poe nimega Spar, kus saime oma piima varusid täiendada (jah: me oleme hullud piimavassad :D) ja nati küpsist juurde näsimiseks.Kella üheksaks jõudsime tagasi ning läksime Tinbilly hosteli juures olevasse baari, et juua tervitus drink ja ka üks siider. Seal oli suht lahe istuda ja nautida mõnusat sooja õhtut. Kohe tulid ka inimesed küsima, et kust me ikka pärit ja avaldasid uskumatust, et oh eestlased ja siis hakkas muidugi nende geograafia mitte tundmine pihta. Aga mis siis ikka saime ühega neist pikemalt rääkida ja soovitusi kuhu minna ja mida teha. Kuna õhtu oli veel noor, siis läksime kohalikku iiri pubisse Irish Murphy (või miskit taolist). Enne sinna jõudmist aga loomulikult astus miski mees ligi ja hakkas meile jumalast rääkima. Et tast lahti saada, sisi ütlesime, et me budistid, aga oh ei see veel muutis ta ägedamaks. Budhha ju miski surnud tüüp ja tema teid taevasse ei aita. Ma lõpuks tirisin Marili sealt lihtsalt ära, et aeg on edasi liikuda. Nii siis jõudsime pubisse, kus oli live muusika ja mõnusad rokklood, nii et ma sain seal piisavalt hüpata ja kohe selline kontserdi tunne olid. Eks seal leidus ka piisavalt iirlasi :D
Pärast sellist mitme tunnist hüppamist sai lõpuks mindud tagasi hostelisse ja avastatud tõsi asi: minu narivoodi ülal korrusel oli kõige jubedam norskaja ever (miski hiinlane ja uskuge mind MA EI TEA KEDAGI TEIST NII JUBEDAT) ning Marili voodi oli miskine piff hõivanud. Nii et mis siis ikka - kõrvaklapid ja muusika on parim vahend sellise lärmi vastu. 
Teisel hommikul saime julma äratuse. Üks iirlane oli ennast eelmisel päeval nii umbe tõmmanud, et kell 7 hommikul hakkas oksendama ja tegi seda ikak väga lärmakalt. Kõik urisesid oma voodites ja nuh kõrvaklapid said nii ka hommikul jälle rakendust. Muidu olime me hommikul suhteliselt tublid. Hakkasime kohe tööd otsima: saatsime mitmetesse hostelitesse kirjad ja erinevatesse farmidesse samuti. Jäi üle ainult oodata mis vastatakse. Nii siis otsustasime teha Brissis ühe tiiru, et mida siin ka leidub. Nii siis kõndisime kallast mööda ja nautisime jalutamist. Läksime ka teisele kaldale (suur jõgi vahel) ja avastasime, et see pisike bassein, mida Kaija ja Kädi mainisid, on õhtul ikka väga lahe :D selline resorti tunne tuli kohe peale. Otsustasime selle järgmisel päeval järgi proovida :P
Tagasi hostelis olles ei osanud midagi teha. Marili luges raamatut ja ma istusin netis kuni ööhakuni, sest muidu oleksid mu ostetud neti gigad raisku läinud. Ostsime ka enne ühe öö juurde, et esmaspäeval oma tööasjad korda ajada :D
Esmaspäeva hommik hakaks töökohtade ülevaatamisega ja selgus et kohas Caboolture (Brissist tund rongiga) lubati piisavalt farmi tööd ja nii siis tegime otsuse sinna minna. Peale helistamist oli asi selge: järgmisel päeval start Caboolturesse võis alata. Üle jäänud päeva otsustasime veeta basseini ääres ja nati QLD päikest nautida. Mõeldud tehtud. Samal ajal aga saatis Talal meile sõnumeid ja kutsus enda juurde BBQ. Päkkerid alati valmis tasuta söömaks, nii et mõeldud tehtud.
Kella poole sitsme aeg korjas too araablane meid üles ja läksime tema poole (meile tundus see suht pärapõrgu, kuigi oli Brissi üks linnaosadest ja keskusest kuskil autoga 20 minutit). Varsti saabus ka Talali sugulane Sultan ja sõber Ahmed. Õhtu jooksul nägime veel miskit sõpra. Need kolm araablast on kõik Brissis tudengid vastavalt public health, IT ja lennundus.
Poisid tegid siis salatit ja küpsetasid meile vorstikesi ja lambaliha :D Nii et saime kõhud täis ja ka liha süüa. Fantast. Poistega sai pikalt lõhverdatud ja eks ikka nati joodud kah :P Järgmisel hommikul võttis Ahmed meid hostelist peale, et lahkelt viia Caboolturesse ära. Aga nagu ikka need araablased kõik sellised aeglased ja maa ja ilm aega. Nii juhtuski, et see korraks poiste juurest läbi minek lõppes sellega, et hakkasime liikuma ligemale 4 paiku alles. Enne söödeti meid kiirtoiduga (minu esimene Maci burger Aussis ja nuh arvan, et see võiks jääda ka viimaseks :D). Nii et sõit väikelinna võis alata :P