Picture
Nii siis tänu Ahmedi aeglasele reageerimisele jõudsime me bussijaama sõnaviimases mõttes viimsel minutil ja Theresa oli juba bussis ning ohkas kergendatult :D nii et 3tunnine sõit Queenslandi kõige külmemasse kohta võis alata. Igal juhul rääkisime Theresaga natuke juttu ja ta väitis, et Stanthorpes on olemas veel üks päkkerite tööhostel, mis tundub igati etem ja sõbralikum. Tegime siis ühe kõne ka sinna ja nagu selgus, siis alles järgmisel päeval oleksime sinna saanud tööle. Nii et me olime dilemma ees: kas minna sinna hostelisse järgmisel päeval (otsida 1 ööks öömaja) või jääda algse plaani juurde. Otsustasime valikuga oodata kuni kohale jõuame.
Tegime vahepeatuse, kus sai siis süüa võikusid ning avastasime, et tõesti talv on tulekul: puude lehed oli järsku muutunud punakamateks ja langenud lehti võis kõikjal näha. Sellele järgnes sõit mägedes, mis oli vahva oma ette. Oh kuidas ma mägesid kaifin. Nii et ma tundsin end kui pisike plika, kes ammuli sui vaatab bussiaknast välja ja ootab suure seikluse algust :D Igal juhul jõudis bussisõit lõpuni ja nii me siis võtsime oma kotid selga või kätte ning vaatasime linnas ringi, et mis nüüd siis saab. Läksime vaevatul sammul kottidega üle silla turismipunkti, kust ei osatud meile miskit tarka öömaja kohta öelda, kuid suunati meid Chandler ja Mcleaod tööbüroosse. Astusime siis uksest sisse ja kurtsime oma mure. Vaadati imestunult, et nii sama tulimegi ilma plaanita :D, et suht crazyd ikka, aga anti paberid ja täitsime oma avaldused ära. 
Poolt tundi hiljem oli meile juba töö ja elamine leitud. Kuna meid suunatakse kuskile farmi majasse ja hakkame õunu korjama, siis pidime minema ja kaltsukast kiiresti otsima miskid tööriided (pikakäisega) ning ostma 4päeva söögi. Väidetavalt on seal olukord, et kord nädalas käiakse aind toidupoes ja seda taksoga. Mis siis ikka võtsime üüriraha välja ja läksime poodi. Sellele järgnes pikk ootamine. 
Kui kontor juba suletud oli ja töötajad sulgema hakkasid, siis viidi meid farmi, mis oli oma pooletunnine sõit. Naistöötaja rääkis meile, et siinkandis pidi olema palju eestlasi - tipp ajal oma 50 ringis ning sealsed rohkem sellised üheskohas istujad, kes hoolsalt rahakorjavad, et siis Eestisse tagasi minna ja näiteks oma elamine osta. Mis me ikka väga kosta oskasime ja ootasime sõidu lõppu....
Lõpuks keeras auto ühest teeotsast sisse ja teeääred olid ääristatud õunapuudega. Sõitsime otse Office juurde, kus meile tuli vastu omanik Dino (Rizzato - jah itaalia sugemetega) ja tema naine. Tõstsime oma kodinad nende auto peale ning saime 
ka väikse kastikese asjadega: klaas, kruus, nuga, lusikas, kahvel, lõunasöögi topsik, taldrik, kauss, köögirätik, 2 paari linu, tekk ja magamiskott :D. Ning uus sõit meie kodu võis alata. See asus kah peafarmist ligemale 8-9km kaugusel. Igaljuhul jõudsime kohale ning võtsime oma asjad kaasa ning astusime majja sisse. Tuba oli soe ja juba lausa saun valmis :D ning oppaaa....me hakkame maja jagama kaheksa iiri plikaga :O. Nuh mulle iirlased alati meeldinud, nii et saab huvitav olema, oli mu esimene mõte.
Suunati siis meid meie tuppa, kus tegime kohe asemed valmis ja panime oma toidud külmkappi ning asjad valmis homseks. Töö ju hakkab ootama. Vaatamata esimesele reaktsioonile, et maja soe....no ega ikka ei ole küll. Ainus soe ruum on suurtuba kui ahju kütta, ülejäänud suht külmikud, nii et ööseks tuli pugeda magamiskotti ja tekk kah peale võtta. Ning äratus panna kella 6ks hommikul...




Leave a Reply.