Me kõik tedsime, et hakkab vaikselt hooaeg lõpule jõudma ning Danieli vallandamis tujud olid kah juba kasvanud. Nii pole ka ime, et kuskil 1-2 nädalat enne seda kui mõtsime jalga lasta juhtus meiega midagi hämmastavat...nimelt Marili lasti lahti :D
Me lootsime kiirustada ja Marili pani traktorile kolmana käigu sisse ja keeras rea vahelt välja ning noh Daniel otsustas sel hetkel just autoga meile läheneda ja meid rajalt maha võtta. Ja nii lastigi Mari traktoriga kihutamise pärast päevapealt lahti. Mind pandi paari Theresaga. Marili lasi Stantist jalga ning mis seal salata  kokku töötasin tast koos Theresaga 5 päeva ainult kauem, sest siis teatas Daniel meile, et töö on otsas. Chilliime sisi esmaspäevani seal pärapõrgus ning ajasime asjad kontoris korda ning läksime ka meie bussi ootama.
Kuna selleni oli mitu tundi aega, siis istusime Itaalia kohvikus - sõime, jõime kohvi ning ma alustasin koju kirja kirjutamist, mille lõpetasin alles Brissis. Peale 3 tunnist sõitu Brisbane nägin jälle Marilit....võtsin hostelis toa ja mida muud teha kui väike Starbucksi kohv ning õhtune jalutus mööda Brissi jõe kallast. Hommikul lõpetasin oma kirja koju, seejärel läksin šhoppama ning sain kokku rongijaamas Mariliga. Meie uueks sihtkohaks sai Sunshine Coast, kuhu oli just kolinud Dominic, kes meid endale külla kutsus. Kes sellisest plaanist ikka loobuda saab :D....

Stanthorpes olles võtsime ühendust ka teiste eestlastega. Nii käisime nädalavahetustel (laupäeva õhtud ja pühapäevad) nende juures peol: nägime ära kohalikud paarid, tasuta burgeri söömise koha ning isegi rahvuspargis olime. Rahvuspargist tulles nägin esimest korda vabaslooduses olevaid kängurusid - pärast seda olen neid juba palju näinud.
Eelviimasel nädalavahetusel otsustasin ka teha sellise hullu lükke ja pidutseda iirlastega. Siit tulevikuks üks nõuanne: iirlastega ei tasu võidu juua (vahet pole kas poiste või tüdrukutega). SA KAOTAD ALATI :D Marili jättis selle peo vahele ja läks hoopid ühe eestlase sünipäeva peole, kuhu ka mina lõpuks jõudsin. Eks ikka lõpetavad kõik ju ühes baaris...:P 
Pidudest siiski pikemalt parem ei lobiseks :P

Esimene nädal lõppes Danieli poolt esitatud küsimusega: Kas te olete nõus ka töötama pühapäeval. Meie mõtsime, et nuh saabki 88 farmi päeva varem täis ja nõustusime. Olime siis hommikul valmis tööd tegema ning helistasime Danielile, et kes meid üles korjab ja nuh vastus, et kohe vaatab lõppes sellega, et 5 minutit hiljem mainis, et meid ikka pole vaja. Kell oli siis juba peaaegu 8 ja mida meil ikka pühapäeva hommikul muud teha oli kui jooksma minna :D Pärast tegime ka kõhulihaseid ja kirusime Danieli. 
Uuest nädalast läks õunte korjamine hullemaks: saadeti meid kuskile pärapõrgusse õunte vahele, kus telefonidel kah levi ei olnud. Puud olid kõrged ja pidid hullult redelil upitama, et miskit kätte saada. Kuna Pink Lady'sid tuli värvi järgi korjata, siis tundus see töö veel eriti jube...binide täitmine oli vaevaline. Lisaks olid ilmad suht külmad, vihmased ja igat pidi sombused. Traktoriga hakkasid kah hädad juhtuma: küll jäi mutta kinni (kutsusime iiri poisi appi seda mülkast välja saama), treileri kumm lõhkes, õunte tipust korjajad jätsid oma masina ette, ma kaotasin oma telefoni (musta värvi) peaaegu muda sisse ära ning kõige lõpuks "kodus" magamistoa seinad hallitasid. Meie töö moraal ja tuju hakkas igapäev aina langema ning Danieli 2 korda päevas toimuv külastus oli suht nii, et proovisime teda vältida. Ühel korral mainis meile, et puu all on liiga palju õunu ja lehti, et FIX IT OR THERE WILL NOT BE NO MORE WORK. Algul ei old me kindlad mis ta oma pusa kraesse oli just öelnud, aga nuh kui lõpuks välja mõtsime, siis hakkas nali pihta. Võtsime ja viskasime õunu üle künka veekokku, viskasime neid ka nagu lutsu teistesse ridadesse ning korjasime kotti ning viskasime ka mujale kui treileri peal olin :D maailma parim probleemi lahendus, kas te ei arva :D. Varsti saadeti sinna "pärapõrgusse" ka iirlased, kes väitsid, et see on üks hullemaid kohti, kus nad korjanud on....nii et palju õnne meile. Kui meil õnneks läks, siis saime koju vähemalt nüüd iirlastega mitte ei pidanud koguaeg nuruma Danielilt, et kes meie sohver siis seekord on.
Pole siis ime et ühel õhtul meid sinna ka unustati. Kõik, ka laadijad, olid juba töö lõpetanud ning kell sai juba 6. Phil viis meid siis peamaja juurde ja selgus tõsiasi, et Dino lihtsalt unustas meid. Eks ta naine viis meid siis koju, aga eks me päris vihased olime kah. Ja see hallitav sein ajas kah lõpuks tigedaks, nii et tegime siis lisa toa iirlaste abiga tühjaks ning viisime oma madratsid sinna. Tuba ei hallitanud ja oli ikka hulga soojem.
Seal õunte vahel viidi meid veel uutesse kohtadesse, mis ei olnud väga paremad ja üldse oli õnne asi: mõni rida oli ilusate ja suurte punaste õuntega, teised olid nadid ja rohelisemad. Meil enamasti Mariliga ikka "vedas" ja saime sitemad read. Lõpuks jäi Marili ka haigeks ning jäi koju ning ma sain paari Theresaga. Meie õunte korjamine hakkas üldiselt läbi saama.....

Aga mis meid eriti ärritas oli see, et kord nädalas said minna taksoga poodi ja tagasi: üks ots oli 50 dollarit, nii et mida suurem hulk taksosse istus seda väiksem summa tuli inimese kohta...

Hommikul olime krapsti üleval ja imestunud, et ikka kuradi külm on seal toas. Panime end siis riidesse ning sõime hommikust ja tegime pisikese lõunapaki kah kaasa. Kolmveerand seitsmest tuli meile auto järgi - nimelt saime hommikuti tööle Philiga, meid oli üks üleliia, et iirlastega saada tööle. Sinna majakesse, kus me siis pesitseme, pannakse tavaliselt töölised, kellel on oma auto, aga kuna ruumi teises kahes majakeses pold, siis saime me ka sinna kõige kaugemasse. Igal juhul viis Phil meid peafarmi, kus pidime siis paberimajanduse ära tegema ning ootama kuni Dino tuleb ja meist eeskujulikud õunakorjajad teeb :D
Nu esimene päev oli nagu ikka - üks suur istumine ja kohapeal munemine. Dinol oli palju teha ning me enamuse ajast lihtsalt ootasime. Lisaks meile oli seal veel 2 saksa plikat, kes muidugi kohe Theresaga lobisema hakkasid. Kui lõpuks paberimajandus oli korda aetud ja selgus, et enamasti on 2 inimest paaris, siis me vaatasime Mariga üksteisele kahtlevalt otsa - Kes meist traktorit juhtima hakkab???? Nii siis küsis seda küsimust varsti ka Dino, sest ta arvas, et parem on meid 2te panna paari ja jätta ülejäänud sakslased kokku. Nuh Marili sai au endale :D
Lõpuks viidi meid siis kõrval farmi, kus me sõime lõunat ja Marili hakkas traktori juhtimist õppima. Ega see suurem asi õpetus ju ei olnud: istu siia, vajuta nuppu ja sõida meetod :D. Nuh traktor liikus ja treileri kastidega oli kah taga. Nii et õunapuude juurde....meie saime ühe vahe ja sakslased teise vahe. Dino siis hakkas näitama kuidas õunu peab korjama, hellalt asetama oma kängurukotti (kott oli rihmadega ristirästi ees) ning sealt omakorda kallama bin'i ehk treileri taga olevasse kasti (treileril oli neid 3). Selle päeva ülesanne oli võimalikult palju oma bin ära täita. Bini täitmine võttis oma 3 tundi ja me päri täis ei saandki, sest korjama saime väga hilja ning tööpäev peaaegu juba lõppemas. Igaljuhul päeva lõpuks tundus, et see noppimine pole miskit nii kerge töö. Aga me elasime selle päeva üle. Varsti olime juba režiimis sees: hommikul üles, siis töö ja seejärel koju pessu ning öhtusöök. Aga siiski oli selles versioonis palju agasid ning meie vastumeelsus õunte suhtes alles hakkas...
Nuh järgmine päev oli suhteliselt ok, täitsime oma binne ning võtsime lõunat vagude vahel. Iga päevaga meie kiirus kasvas ja saime varsti ka mu lemmik õunte Granny Smithide peale, mida pidime korjama redeli abiga ja esimesel päeval me neid vihkasime, aga järgmine päev oli juba norm korjamine. Tutvusime ka Danieliga, ehk siis Dino pojaga, kes ühtlasi oli meie töödejuhataja. Nuh ma nimetaks teda maamatsiks, kes arvab endast liiga palju ning kujutab ette, et ta nagu mõni lahe räppsuperstaar (Mari sõnad: perse kukkund räppar :D). Igal juhul oli tema lemmikuks tegevuseks päkkerite lahtilaskmine - ähvardused käidis pidevalt. Suurt ta ei rääkinud, kuid käis 2 korda päevas meie binne kontrollimas ja vahest kommenteeris midagi muige saatel. Sakslased olid tal eriti pinnuks silmas. 
Igaljuhul me naersime Mariliga seal õunte vahel päris palju, kuid nagu ikka öeldakse pill tuleb pika ilu peale :/...ja me oleks pidanud neid märke kaugelt nägema, sest juba esimesel päeval ütles traktor üles ja mehaanik käis seda parandamas....

Nii siis tänu Ahmedi aeglasele reageerimisele jõudsime me bussijaama sõnaviimases mõttes viimsel minutil ja Theresa oli juba bussis ning ohkas kergendatult :D nii et 3tunnine sõit Queenslandi kõige külmemasse kohta võis alata. Igal juhul rääkisime Theresaga natuke juttu ja ta väitis, et Stanthorpes on olemas veel üks päkkerite tööhostel, mis tundub igati etem ja sõbralikum. Tegime siis ühe kõne ka sinna ja nagu selgus, siis alles järgmisel päeval oleksime sinna saanud tööle. Nii et me olime dilemma ees: kas minna sinna hostelisse järgmisel päeval (otsida 1 ööks öömaja) või jääda algse plaani juurde. Otsustasime valikuga oodata kuni kohale jõuame.
Tegime vahepeatuse, kus sai siis süüa võikusid ning avastasime, et tõesti talv on tulekul: puude lehed oli järsku muutunud punakamateks ja langenud lehti võis kõikjal näha. Sellele järgnes sõit mägedes, mis oli vahva oma ette. Oh kuidas ma mägesid kaifin. Nii et ma tundsin end kui pisike plika, kes ammuli sui vaatab bussiaknast välja ja ootab suure seikluse algust :D Igal juhul jõudis bussisõit lõpuni ja nii me siis võtsime oma kotid selga või kätte ning vaatasime linnas ringi, et mis nüüd siis saab. Läksime vaevatul sammul kottidega üle silla turismipunkti, kust ei osatud meile miskit tarka öömaja kohta öelda, kuid suunati meid Chandler ja Mcleaod tööbüroosse. Astusime siis uksest sisse ja kurtsime oma mure. Vaadati imestunult, et nii sama tulimegi ilma plaanita :D, et suht crazyd ikka, aga anti paberid ja täitsime oma avaldused ära. 
Poolt tundi hiljem oli meile juba töö ja elamine leitud. Kuna meid suunatakse kuskile farmi majasse ja hakkame õunu korjama, siis pidime minema ja kaltsukast kiiresti otsima miskid tööriided (pikakäisega) ning ostma 4päeva söögi. Väidetavalt on seal olukord, et kord nädalas käiakse aind toidupoes ja seda taksoga. Mis siis ikka võtsime üüriraha välja ja läksime poodi. Sellele järgnes pikk ootamine. 
Kui kontor juba suletud oli ja töötajad sulgema hakkasid, siis viidi meid farmi, mis oli oma pooletunnine sõit. Naistöötaja rääkis meile, et siinkandis pidi olema palju eestlasi - tipp ajal oma 50 ringis ning sealsed rohkem sellised üheskohas istujad, kes hoolsalt rahakorjavad, et siis Eestisse tagasi minna ja näiteks oma elamine osta. Mis me ikka väga kosta oskasime ja ootasime sõidu lõppu....
Lõpuks keeras auto ühest teeotsast sisse ja teeääred olid ääristatud õunapuudega. Sõitsime otse Office juurde, kus meile tuli vastu omanik Dino (Rizzato - jah itaalia sugemetega) ja tema naine. Tõstsime oma kodinad nende auto peale ning saime 
ka väikse kastikese asjadega: klaas, kruus, nuga, lusikas, kahvel, lõunasöögi topsik, taldrik, kauss, köögirätik, 2 paari linu, tekk ja magamiskott :D. Ning uus sõit meie kodu võis alata. See asus kah peafarmist ligemale 8-9km kaugusel. Igaljuhul jõudsime kohale ning võtsime oma asjad kaasa ning astusime majja sisse. Tuba oli soe ja juba lausa saun valmis :D ning oppaaa....me hakkame maja jagama kaheksa iiri plikaga :O. Nuh mulle iirlased alati meeldinud, nii et saab huvitav olema, oli mu esimene mõte.
Suunati siis meid meie tuppa, kus tegime kohe asemed valmis ja panime oma toidud külmkappi ning asjad valmis homseks. Töö ju hakkab ootama. Vaatamata esimesele reaktsioonile, et maja soe....no ega ikka ei ole küll. Ainus soe ruum on suurtuba kui ahju kütta, ülejäänud suht külmikud, nii et ööseks tuli pugeda magamiskotti ja tekk kah peale võtta. Ning äratus panna kella 6ks hommikul...