Esimene nädal lõppes Danieli poolt esitatud küsimusega: Kas te olete nõus ka töötama pühapäeval. Meie mõtsime, et nuh saabki 88 farmi päeva varem täis ja nõustusime. Olime siis hommikul valmis tööd tegema ning helistasime Danielile, et kes meid üles korjab ja nuh vastus, et kohe vaatab lõppes sellega, et 5 minutit hiljem mainis, et meid ikka pole vaja. Kell oli siis juba peaaegu 8 ja mida meil ikka pühapäeva hommikul muud teha oli kui jooksma minna :D Pärast tegime ka kõhulihaseid ja kirusime Danieli.
Uuest nädalast läks õunte korjamine hullemaks: saadeti meid kuskile pärapõrgusse õunte vahele, kus telefonidel kah levi ei olnud. Puud olid kõrged ja pidid hullult redelil upitama, et miskit kätte saada. Kuna Pink Lady'sid tuli värvi järgi korjata, siis tundus see töö veel eriti jube...binide täitmine oli vaevaline. Lisaks olid ilmad suht külmad, vihmased ja igat pidi sombused. Traktoriga hakkasid kah hädad juhtuma: küll jäi mutta kinni (kutsusime iiri poisi appi seda mülkast välja saama), treileri kumm lõhkes, õunte tipust korjajad jätsid oma masina ette, ma kaotasin oma telefoni (musta värvi) peaaegu muda sisse ära ning kõige lõpuks "kodus" magamistoa seinad hallitasid. Meie töö moraal ja tuju hakkas igapäev aina langema ning Danieli 2 korda päevas toimuv külastus oli suht nii, et proovisime teda vältida. Ühel korral mainis meile, et puu all on liiga palju õunu ja lehti, et FIX IT OR THERE WILL NOT BE NO MORE WORK. Algul ei old me kindlad mis ta oma pusa kraesse oli just öelnud, aga nuh kui lõpuks välja mõtsime, siis hakkas nali pihta. Võtsime ja viskasime õunu üle künka veekokku, viskasime neid ka nagu lutsu teistesse ridadesse ning korjasime kotti ning viskasime ka mujale kui treileri peal olin :D maailma parim probleemi lahendus, kas te ei arva :D. Varsti saadeti sinna "pärapõrgusse" ka iirlased, kes väitsid, et see on üks hullemaid kohti, kus nad korjanud on....nii et palju õnne meile. Kui meil õnneks läks, siis saime koju vähemalt nüüd iirlastega mitte ei pidanud koguaeg nuruma Danielilt, et kes meie sohver siis seekord on.
Pole siis ime et ühel õhtul meid sinna ka unustati. Kõik, ka laadijad, olid juba töö lõpetanud ning kell sai juba 6. Phil viis meid siis peamaja juurde ja selgus tõsiasi, et Dino lihtsalt unustas meid. Eks ta naine viis meid siis koju, aga eks me päris vihased olime kah. Ja see hallitav sein ajas kah lõpuks tigedaks, nii et tegime siis lisa toa iirlaste abiga tühjaks ning viisime oma madratsid sinna. Tuba ei hallitanud ja oli ikka hulga soojem.
Seal õunte vahel viidi meid veel uutesse kohtadesse, mis ei olnud väga paremad ja üldse oli õnne asi: mõni rida oli ilusate ja suurte punaste õuntega, teised olid nadid ja rohelisemad. Meil enamasti Mariliga ikka "vedas" ja saime sitemad read. Lõpuks jäi Marili ka haigeks ning jäi koju ning ma sain paari Theresaga. Meie õunte korjamine hakkas üldiselt läbi saama.....
Aga mis meid eriti ärritas oli see, et kord nädalas said minna taksoga poodi ja tagasi: üks ots oli 50 dollarit, nii et mida suurem hulk taksosse istus seda väiksem summa tuli inimese kohta...
Uuest nädalast läks õunte korjamine hullemaks: saadeti meid kuskile pärapõrgusse õunte vahele, kus telefonidel kah levi ei olnud. Puud olid kõrged ja pidid hullult redelil upitama, et miskit kätte saada. Kuna Pink Lady'sid tuli värvi järgi korjata, siis tundus see töö veel eriti jube...binide täitmine oli vaevaline. Lisaks olid ilmad suht külmad, vihmased ja igat pidi sombused. Traktoriga hakkasid kah hädad juhtuma: küll jäi mutta kinni (kutsusime iiri poisi appi seda mülkast välja saama), treileri kumm lõhkes, õunte tipust korjajad jätsid oma masina ette, ma kaotasin oma telefoni (musta värvi) peaaegu muda sisse ära ning kõige lõpuks "kodus" magamistoa seinad hallitasid. Meie töö moraal ja tuju hakkas igapäev aina langema ning Danieli 2 korda päevas toimuv külastus oli suht nii, et proovisime teda vältida. Ühel korral mainis meile, et puu all on liiga palju õunu ja lehti, et FIX IT OR THERE WILL NOT BE NO MORE WORK. Algul ei old me kindlad mis ta oma pusa kraesse oli just öelnud, aga nuh kui lõpuks välja mõtsime, siis hakkas nali pihta. Võtsime ja viskasime õunu üle künka veekokku, viskasime neid ka nagu lutsu teistesse ridadesse ning korjasime kotti ning viskasime ka mujale kui treileri peal olin :D maailma parim probleemi lahendus, kas te ei arva :D. Varsti saadeti sinna "pärapõrgusse" ka iirlased, kes väitsid, et see on üks hullemaid kohti, kus nad korjanud on....nii et palju õnne meile. Kui meil õnneks läks, siis saime koju vähemalt nüüd iirlastega mitte ei pidanud koguaeg nuruma Danielilt, et kes meie sohver siis seekord on.
Pole siis ime et ühel õhtul meid sinna ka unustati. Kõik, ka laadijad, olid juba töö lõpetanud ning kell sai juba 6. Phil viis meid siis peamaja juurde ja selgus tõsiasi, et Dino lihtsalt unustas meid. Eks ta naine viis meid siis koju, aga eks me päris vihased olime kah. Ja see hallitav sein ajas kah lõpuks tigedaks, nii et tegime siis lisa toa iirlaste abiga tühjaks ning viisime oma madratsid sinna. Tuba ei hallitanud ja oli ikka hulga soojem.
Seal õunte vahel viidi meid veel uutesse kohtadesse, mis ei olnud väga paremad ja üldse oli õnne asi: mõni rida oli ilusate ja suurte punaste õuntega, teised olid nadid ja rohelisemad. Meil enamasti Mariliga ikka "vedas" ja saime sitemad read. Lõpuks jäi Marili ka haigeks ning jäi koju ning ma sain paari Theresaga. Meie õunte korjamine hakkas üldiselt läbi saama.....
Aga mis meid eriti ärritas oli see, et kord nädalas said minna taksoga poodi ja tagasi: üks ots oli 50 dollarit, nii et mida suurem hulk taksosse istus seda väiksem summa tuli inimese kohta...
RSS Feed