Lõpuks ometi tuli kauaoodatud sõnum, et plikad ilmuge sellel aadressil ja ärge unustage talve riideid. Ma: "Noh Marili, paistab, et ka sul töö olemas :D."
Nii siis kiirelt uurisime lennupileteid ja panime lennu Mackayst "taskusse". Olin korra Mackays käinud Mariliga šhoppamas, nii et ma väga ei oodanud sinna minekut, sest ollalaaa see nagu geto linn täis opakaid ja pervertseid kaevureid. Kuid kuna Cathy ütles, et ta tahaks minna Guy Sebastiani kontserdile ja me kah mõtsime, et miks mitte, siis pidime isegi nati varem sinna minema. Kontsert oli igati lahe ja me muudkui Mariliga õõtsusime kaasa.

Nii siis tegime oma viimsed päevad ja sõit Mackaysse võis alata. Kahju oli lahkuda, aga mis teha. Kavatsesime veeta nädala Melbsis enne mäkke minekut. Pärast paari tunnist sõitu hommiku tundidel jõudsime lennujaama ning jäime ootele. Sõime hommikust ja jõime kohvi ning astusime lennule. Tagasiminek Melbsi tundus naljakas, kuid samas miks mitte....linn arvatavasti aastaga ju nati muutunud....

Kui Gyan tagasi tuli, siis tehti minust eelroa kokk. See tähendas et ma õppisin nullist naani tegema ning samosasid vormima. See tähendas ka nõudepesust eemal olekut, mis ainult pluss. Ma arvan et ma oleks surnud seal olles. Nimelt saabusid ju Lihavõtted, ehk kiireim aeg Arliel, kus ma tõesti jooksin ühelt töölt teisele. Päris mitu korda juhtus, et ma lõpetasin töö ja pool tundi hiljem pidin olema järgmisel. Teenistus oli hea, aga kui ma oleks pidanud nõusid pesema, siis oleksin füüsiliselt sinna kärvanud.
Cathyl tulid ka Inglismaalt külalised, kes tema kulul oma 3 nädalat elasid ja olid lihtsalt nuhtluseks külas. Me Mariliga kuulsime aina rohkem kui palju tal probleeme oli nende ja samas ka oma ekskaasaga, kelle majanduslik mõtlemine null ja aind viskas oma töid teiste kaela. Nii siis käisime Mariliga mehe majandatavas restos ükskord aknaid pesemas. Fun xD. Nii külastas Cathy ükspäev ka oma sõpradega India restot ja ma jäin täiega vahele. Ma ei old enne maininud, et ma seal töötan (cash in hand job nagunii :D), kuid siis sai ta teada. Imetles ta ses suhtes mind aina enam (nii töökas) ja nuh meil juba oli plaan, et ehk saame viimased nädalad Cathy juures veeta. Nii et hea et välja tuli.
Meie aeg aga hakkas vaikselt Airliel otsa saama. Nii siis tegime plaane, et mida vaatama minna veel enne lahkumist. Kuna paistis, et ühestki mäe asjast asja ei saa, siis otsustasin, et liigun parem üles ja proovin Darwinis töö leida ning Marili ehk liitub minuga. Kuna tal aga suht Austraaliast kopp oli ees ning ta töötas Taidega, siis mõtles hoopis jooga laagrile ning sealt koju lendamisele.
Aga uued tuuled olid puhumas....

Vaikselt saabus Sõbrapäev. Mis tähendas klubis tantsimist, Geisha šhoksi ning vahuveini. Ning seal juures loomulikult töötamist. Peale seda hakkasime klubides aina üha käimas, sest mis muud meil ikka teha ning alati hea naerda. Nimelt on ozid nii naljakad tantsupõrandal: nagu väiksed ahvid ning arvavad, et nende ülespuhutud musklid ajavad plikad hulluks....as if. Klubidesse minnes oli ainus probleem tõsiasjas, et vihmaperioodil oli kerge oht panda silmade ja läbimärjana sinna jõudmine :D.
25ndal veebruaril pandi aga India 3 nädalaks kinni, sest Gyan tegi oma tavapäraste igaaastase puhukse Brisbane oma pere-sugulaste juurde koos mehe ja lapsega. See aga tähendas, et enne kinniminekut pidime me kõvasti küürima nii töö juures ja kui niisama. Nimelt kolis Gyan uude majja ja me Mariliga aitasime tal vana maja igasugusest kolast vabastada. Lisaks meile aitas teda ka Jarek ehk Poola poiss, kes samuti töötas Indias teatud päevadel. Hiljem hakkas ta seal üha enam käima ja meist kõigist sai hea nalja tegev sõbra grupp.
Esimene asi, mida ma tegin meie vabadusega, oli juuksuris käik. Juuksed läksid väga lühikeseks ning tegin täiesti uue soengu. Sellele järgnes punapea teke. Jah, must sai peale 2 aastast pausi jälle leegitsev crazy Kaisa :D

Teiseks hakkasin ma jälle jooksmas käima. Hull eks ole :D õues ju väga palav ja tund selles palavuses higistamine ikka eriti jube.
Kuid ka väljas sai palju rohkem käidud. Esimene nädal läksime lõpuks sushit sööma: tellisime kohe suure paadi seda, kuid nuh eks see suht keskmine ole :D. Järgmisel nädalal proovisime uuesti känguru liha ning midagi uut krokodilli :D. Oh jah maitseb nagu vürtikas kana, aga tegelt kah, kroko on päris hea ja soovitatav süüa heleda kastmega :D. Kolmandal nädalal käisime Maroko restoranis, mis oli Airliel meie lemmikkoht: külastasime seda vist oma 4 korda kokku. Neljapäeviti sai vaadata ka tasuta filmi, enamasti Aafrika teemaline ja kuskilt 50ndatest :D. Hiljem käisime ka Hiina buffees ehk söö palju jaksad. Ma veeresin sealt pärast välja :D. Lisaks iga laupäev tantsimine :D. Pean ausalt mainima, et elu Airlies hakkas muutuma koduseks.
Kuna me teadsime, et ka suusahooajaks hakatakse juba inimesi palkama, siis veetsime ka palju aega CVsid täites ja iga sugu Ski resortide lehel vorme täites. Marilil õnnestus ka paar intervjuud saada, aga mul mitte midagi...

Vaikselt, vaikselt lähenes Marili sünnipäev. Ja otsustasime, et me ei saa ju niisama passida nagu tavaliselt oma kodus ja kuulata kuis meie naabrid Ameeriklased kaklevad ja vinguvad öösel jokkis peaga. Kuna Cathy aga saab teha saarte tuure ning muid asju odavamalt, siis võtsime kahepäevase Daydreami saare tripi ning andsime ka Indiasse teada, et me nüüd ei ilmu paar päeva. Mõeldud tehtud.
Tegime ennast ilusamaks, pakkisime koti ja läksime sadamasse oma paati ootama. Mis me seal siis tegime. SUHT LESISIME. Alguses ei saanud me minna kohe oma hotelli tuppa, sest nuh me jõudsime liiga vara. Seepärast vaatasime ringi ja tutvusime nati ümbrusega. Saar ei ole just väga suur, kuid siiski ilus. Lootsime õhtul minna vabaõhukinno, kuid selgus, et meie seal oleku päeval seda ei olnud. Nii siis tegime pilte ja võtsime päikest ning parim: käisime saunas :D. Jama nati on, aga nuh avastasime, et kuumaga see hea kah ei ole. Õhtu veetsime lounge baaris Marili sünna puhul veini juues ja Bali muusikuid kuulates. Päris tore oli.
Hommikul kostitati meid suure buffeega, kus ma lõpuks proovisin ära ka hash browns'id ehk kartulikotletikesed. Chillisime veel pool päeva kuni paat õhtul viis tagasi Airliele. Järgmine päev ootas meid ees jälle töö, kuid vähemalt olime punakad-pruunid ja nati ka näinud seda ilu, mille pärast kõik Whitsunday kanti tulevad :D. Ning saanud parimat kokteili...leiad selle Retseptide alt :D

Kuna Marili sõbranna (eestlane) töötas kohalikus India restoranis, siis sai ta ka Marili sinna tööle surada. Marili küsis ka minu kohta ja nii oligi, et näitasin oma näo ette. Ainus mida Gyan'i huvitas oli asjaolu, et kas ma oskan inglise keelt ning homme võisin juba tööga alustada. Glamuurset tähesära muidugi ei olnud: pidin küürima potte ja panne ning muid nõusid. Aegajalt aitasin ka köögivilju hakkida või asju blenderis purustada jne. Mu lemmik tegevuseks sai sibulate hakkimine ja koorimine, kuna ma olen paras piripill selle juures, siis kandsin ma alati snorgelduse maski :D. Nii siis hakkas tüüpiline olema, et hommikul housekeeping ning peale tööd ja paari-kolme tunnist pausi India restos, kus enamsti olime ligemale 10ni. Ozi tüüpiline nähtus: kõik sulgesid oma asutused siis kui ise tahtsid.

Ja kätte jõudsidki jõulud. Käsime juba nädal või umbes nii varem vahtimas jõulukontsertit rannas. Palav oli, palju lapsi ja suht jube kakofoonia tuli lavalt - ei pidanud kaua vastu :D.
Kuid 25ndal olime me mõlemad Mariliga vabad. Nii siis pidasime maha oma esimesed vege jõulud. Jõime piima, sõime küpsiseid ning porgadivorm (Soome jõulutoit) olid menüüs.
Seejärel töötasime jälle ning juba jõudis kätte uus aasta. 31sel olime me mõlemad õhtul Indias tööl, vabaks saime kuskil kell 10. See tähendas, et me tormasime koju, käisime pesus, vahetasime riided, jõime ja sõime šhoksi Usherit kuulates ning läksime kokku saama Marili sõbra Chrisiga, kellel oli omakorda sõbrad kaasas jne :D. Olin ma Chrisi ka ennem näinud ning tegime ühe tripi kose juurde (mis kuival ajal oli kosetu ehk kuivanud) ning läheduses olevasse randa.
Igal juhul panin Balilt ostetud punase üli seksika kleidi selga ning nii me kuumas öös laguuni poole astusime. Jõime kompaniiga laguuni ääres vahuveini ilutulestikku vaadates. Käisime ka joomas chai lattet ühes telgis. Pean mainima, et ei olnud ma enam kõige kangem, kuid piisavalt siiski, et teada mis toimus ning maha pidada pikemad vestlused. Telgis olles suhtlesin ühe saksa plikaga kuni hetkeni kui ta küsis, et kas ma usun jumalat. Nii siis oli see märk kõrgemalt jalga laskmiseks. Pöörasin ringi ja nägin Chrisi sõpra, kelle meelest see jumala asi hakkas kah üle käte minema. Otsisime üles Marili ning veetsime aega Chrisi hosteli juures rääkides kogu kompaniga igasugustel teemadel. Lõpuks aga iga roju oma koju ja olgem ausad ma olin nii õnnelik, et erinevalt Marilist, ei pidanud ma järgmisel päeval tööle minema :D, sest suslikuna veeretasin oma India töö talle :P. See eest olin ma 2sel pikalt, pikalt tööl.....

Marili kolis ka Beaches backpackersi hostelisse, kuid me ööbisime erinevates tubades. Marili veetis osa ajast hostelit koristades, et saada tasuta elamist, ja teise osa ajast CVsid laiali vedades. Lõpuks ta sai tööle Harry's Corner Cafe'sse, kus töötas Maarja sõbranna. Mis tähendas põhimõtteliselt seda, et Maarja ja ta sõbranna alustasid oma ringirändamist Ozis natuke varem kui nad arvasid ehk me sõime nad lihtsalt välja :D
Vabadel päevadel veetis Marili vahest aega mu tööjuures basseini kasutades ja päikest võttes. Kuna ilmad läksid aina palavamaks, siis viskusin ka ise peale tööd lainetesse (ehk siis kloorivette värskenduma), lugesin raamatut või kuulasin musa päikest võttes. Üldiselt proovisin võimalikult vähe aega veeta hostelis :D
Kuna Marilil oli ka töö, siis hakkasime uut elukohta otsima. Kuulutuse tahvlilt leidsime lõpuks ühe toa, mille eest pidime ainult 120doltsi näkku maksma ja oma kodu on ikka oma kodu.

Nii siis kolisime sisse. Ikkagi oma rõdu ning asja tähistamiseks tegime omale pannkoogi hunniku ning jõime veini. Mida palava päevaga ikka muud peale hakata :D
Ja päevad läksid aina palavamaks. Igapäev tööle minnes pidin ma ronima üles ühest künkast, nimelt asus mu töökoht künka otsas. Eks ma ajajooksul osavamaks sain, aga ikkagi kuni lõpuni võttis võhmale. Lisaks asjade tassimine tööl ja see hull palavus sundis mind päevas jooma ainuüksi tööl oma 6liitrit vett. Muidugi selle higistamise ja kõige vahepeal sain apremasse vormi ning pruunimaks :D ja lisaks teenisin raha. Tõeline paradiis :D: tegelikkuses siiski mitte minu jaoks, sest aina üham hakkas mul tulema isu lume ja külma järele. Kuna ma Melbsis kohatasin Birgitit, kes töötas Ozi talvel suusakuurortis, siis hakkas selline varjant mind aina rohkem tõmbama. Kuid sinna oli veel kõvasti aega...eks nautigem kuuma....vähemalt oli meil nüüd oma rõdu, kus nautida külma karastavat jooki või tuba, kus kliimaseade panna kõige külmema kraadi peale (20kraadi).

Järgneval päeval sain kokku Maarjaga, kes töötas housekeeperina sellises kohas nagu Airlie Apartments ning kelle töö ma pidin üle võtma. Olgem ausad peale 1,5 kuust passimist Balil olin ma igati valmis hakkama jälle tööle kuigi kerge laiskus oli sees. Maarja siis tutvustas ennast, rääkis nende seiklustest (reisib ka koos sõbrannaga) ning rääkis pikemalt eesseisvast tööst. Tundus igati OK koht olevat.
Järgmisel päeval saabus Airliesse ka Marili koos Trendiga. Pean ütlema, et Trent oli kogu selle ajajooksul muutunud tohutult. Esiteks oli ta üle 10ne kilo Hamiltonil töötades juurde võtnud ning teiseks: ta oli väga depressiivseks muutunud. Kui ta õhtul meid Mäkkarisse tiris, siis pärast 5te minutit temaga lobisemist oli mu tuju suhteliselt null. Tal oli tulnud külge komme kõiki maha teha. 
Igal juhul läks Marili ööseks Trendiga kuskile tolle sugulase juurde farmi ning mina magama. Homme oli mu esimene tööpäev. Nii siis panin shortsid hommikul jalga, särgi selga ja tossud jalga ning koristamine võis alata. Maarja tutvustas mulle töötegemise korda.
Nimelt oli kokku 17 korterit, millest ma reaalselt pidin koristama umbes 14 pluss üks, millele tegin kahe nädala tagant teenust: vannituba, uued linad ja tolmuimemine.

Tüüpiline tööpäev:

• Tööle kella 8:30neks
• Näitasin kontorisse näo ette ja võtsin võtmed (suur kimp)
• Avasin kappide uksed, kust ma võtsin omale rätid ja svammid, lasin ämbrisse kuuma vett pesuvahendiga ning läksin BBQ ala küürima. Vahel pidi väga nühkima neid, vahel läks kiirelt ning aitas ainult klaasladade üle tõmbamisest.

Maandusin pisikesse lennujaama ja otsisin meest sildiga :D  Leitud ja kott kah saabus 10minutit keereldes mu käe ulatusse.
Seejärel istusin suurde bussi ja hakkasin kerget hirmu tundma. Nimelt täitus buss pilgeni inimesi täis ja kõik suundusid Airliele. Kas ma tegin saatusliku vea, et ei pannud omale öömaja kinni???!!???
Igal juhul saabusin lõunapaiku, peale tunnist sõitu kuskil põldude ja kaugusest paistvate mägede vahelt, Airlie Beachile. Nägin ka vett sillerdamas. Ootasin juba põnevusega paradiisi uurimist. Aga esmalt tuli leida öömaja. 
Nii siis astusin bussi pealt maha ja läksin kohe kõrval asuvasse turismi punkti ja enam vähem ütsin, et Jou kus päkkerite hostelid asuvad :D. Nu ega ma tegelt nii ei räägi ju, aga mõte sama :P.
Suunati mind üle tee ja anti kaart erinevate punktidega kätte. Mis oli aga probleem, ja mis selleks ka jäi, oli ehitustööd. Nimelt otsustati, et see on see aasta kus remonditakse ja teed tehakse ümber jne. Uskuge mind ehitus ajas mind kogu seal veedetud aja jooksul hulluks. Igal juhul hakkasin esimesest päkkeri kohast sisse-välja jalutama, sest nii mõnigi koht oli inimestest pungil ja vabu voodeid ei olnud. Lõpuks Nomadis öeldi, et neil just üks tühistas oma bookingu, nii et kui tahan koht minu. Võtsin pakkumise vastu, sest olgem aus: ilma oli väga palav ja tassida suurt seljakotti ringi sellises kuumuses nagu tola ei olnud küll mu päevakavas. 
Nii siis panin asjad tuppa ja läksin ülejäänud hosteleid tsekkama. Mul oli ju vaja leida mõni odavam koht pikemaks ajaks. Nu suht seal kõrval oli üks koht, 17doltsi öö ja tüdrukute tuba. Järgneval kuul sai see mu elukohaks. Ainus probleem: yuba asus suht baari kõrval, mis tähendas, et enne kella 1-te öörahu ei saanud.
Pelae seda läksin natuke ringivaatama ning randa otsima. Natukene peale jalutust avastasin, et Airlie ongi suht üks peatänav, kus baarid, ööklubid, söögikohad ja mõned poed. Kus on aga rand? Lõpuks nägin mõnda liivaribaga kohta kah. Liiv ei olnud eriti kutsuv ja silt ütles, et me ei soovita ujuda pisikeste millimallikate pärast. Nu väühemalt oli Airliel olemas Laguun ehk suur ühiskasutatav välisbassein. Pean tunnistama, et ma ei käinud seal kordagi ujumas. Paradiis ei tundunud enam ühtigi nii kutsuv. Tekkis ainult üks küsimus: kas see ongi kõik? ja kas ma veedan siin vähemalt järgnevad kolm kuud?

13-21 november veetsin ma Brisbanes. See tähendas asjaajamisi, Ozimaaga uuesti harjumist ning kerget valmistumist eluks Airliel.
Balilt tagasijõudes veetsin natuke aega Sydney lennujaamas, kust pidin ümberistuma Brisbane lennule. Nagu ikka astusin Brissis rongilt maha ning suundusin Cloud 9ne, et saada omale öömaja. Tuttav tuba 13 ootas mind ning seekord oli seal näiteks miski Papua Uus Guineast pärit naismeeskond (midagi rahvastepalli moodi). Nu suurema osa ajast ma siiski lugesin, käisin söömas, šhoppamas, jalutamas ning loomulikult Southbankil.
Kolmandal päeval kohtasin ka oma onutütart Kätlinit, kes saabus Aussi oma päkkeri elu alustama.
Paar päeva olin aga peaaegu hostelisse aheldatud. Nimelt hakkas pihta 3päeva kestev äikesetorm ning viimasel päeval oli ka suurem kogus rahet platsis. Mäletan siiani kuidas olin oma narivoodis ja järsku käis suurem kärakas. Nimelt oli äike lausa hostelisse generaatorisse sisselöönud. Eriti jube oli see põhjusel, et mul tekkisid umbes samalajal kõrvaga probleemid. Paar päeva hiljem olin sunnitud minema arstile ning selgus tõsiasi, et mul oli tekkinud nö. ujujakõrv. Ehk siis Balilt kaasa toodud liiv ja vesi olid kuumusega põletiku tekitanud. Nädalane ravikuur võis alata. 
Samal päeval sain ka oma seljakoti Ahmedilt kätte. Järgmisel päeval tegin kindlustuse, 2 a. viisa avalduse ja tõttasin ka rötgeni. Airlies sellist asja teha ei oleks saanud, nii et kõik oli vaja ju korda ajada. Lisaks ostsin oma piletid Airliesse ning ka shuttle busi pileti. Mis mind seal ees ootas oli mu jaoks tumemaa.
Igaljuhul 21sel istusin rongile ja sõitsin jälle lennujaama. Jetstariga ootas mind ees sõit Whitesundaysse (Proserpine lennujaama) ning sealt bussisõit Airlie Beachile. Mul ei olnud öömaja ega midagi broneeritud - suht õnnele lootmise hetk. Marili pidi Hamiltonile maanduma 22sel ning paar päeva hiljem Airliele jõudma, aga see oli nö. tuleviku asi :D

Tegin suusakuurortidega veel viimse katse ja vastasin ühele kuulutusele Gumtrees. 5 päeva hiljem saabus kõne ning järgmisel päeval telefoni intervjuu. Lootus oli saada juba uus töö 15ndast maist. Kuna Cathy otsis juba uut inimest, siis ma ei muretsenud ja andsin oma jah sõna. Ütsin, et pole probleemi, saan lahkuda nii kui saan kindla jahi Melbsi.
Selle uudise peale lasime Cathyl kohe mulle ja Marilile kinni panna Ocean raftingu seikluse. Marili ikka ei teadnud, mida ta tegema hakkab, sest tema intervjuudest ei saanud miskit asja. Gyanile sai ka mainitud, kuid kuna mu töö asi muutus pidevalt, siis ka kuupäevad muudkui nihkusid :D

Päeva alguses läksime pisikesse sadamasse. Seal võtsin omale kummiülikonna, et hiljem snorgeldada. Väike mallika oht oli veel, nii et parem karta kui kahetseda. Pealegi pidi vesi juba jahe olema. Uskuge mind ei olnud :D. Rafting siis kujutas endast kollase paadiga kiiremat sõitu. Paistis et kisub ka vihmale, kuid pärast ikka selgines ja tund hiljem maabudes saarel oli juba ideaalne päike. Järgnes pisike bushwalk ja vaatekohad maailma kõige kenamaks nimetatud Whitheaveni rannale. Olen viimasel ajal nii palju randu näinud, et see ei tundunud enam nii ahvatlev, kuid ikkagi kena.

Liikusime alla randa, kus nati saime olla ja siis pidime läbi vee kahlama kaugemal asuvasse paati. Selle järgnes snorgeldus peatus. Bali snorgeldusega võrreldes nagu öö ja päev. Siin ikka nägi kalu ja igasugu armsaid koralli moodustusi. Tegin pilte ja uskuge kui ütlen, et ma olin viimane veest välja tulemises. Oh inimesed on ikka nii laisad. Ma tundsin ennast nagu kala vees :D.
Sellele järgnes sõit rannale, kus me saime maitsva lõuna ja kerge jalutuse osaliseks. Tagasi sõites tehti meile mõned hüplevamad liigutused paadiga. Ma istusin ette ja nautisin ning ka Marili suutis ilma oksendamiseta päeva läbi teha. Good on her xD.
Kuna selgus, et 15ndast ikka asja ei saa ja ehk järgmise satsiga mäele, siis olime ikkagi sunnitud 19ndal mail välja kolima (ütsime koha majas üles) ja nii sai meie põli Cathy juures alguse. Tüdrukutel oli palju nalja: hääd söögid, veini joomised ja lobisemised. Lisaks oli mul tööle hea minna :D aind trepist alla. Vahest saime kokku ka Kaidiga, eetlane kellega kohtusime seoses Airlie Apartmenti uue inimese otsimisega. Ta on muidu ametilt juuksur ja nii siis ta värvis me pea ja lõikas ka juukseid enne Airlielt lahkumist.
Juhtumisi nägi Marili ka soodukat: Reef tripi võttes saad tasuta päeva Hamiltonil pealekaupa. Mõeldud tehtud ja lisaks allahindlus Cathy poolt. Väga hea diil.
Reefworld asus kolme tunni kaugusel Airliest. Saime siis sõita, me proovisime Mariliga enamuse ajast väljas istuda ja vahtida kuis muudkui saared tulevad ja lähevad. Tuul oli juba päris külm. Hommikul oli pisike peatus ka Hamiltonil ehk sain tsekata, et mis mind paari päeva pärast ees ootab. Sõit kulges viperusteta.

Reefworldis käisime väikse allveelaevaga sõidul ja vahtisime kalu ja koralle. Seejärel Mari võttsi päikest ja ma läksin snorgeldama. Üks lahedamaid asju mis teinud. Mulle hakkas üha enam tunduba, et ükskord tahan teha ka scuba divingu, kuid seekord jääb vahele. Kuna mäe asi tundus aina kahtlasem, siis otsustasin, et teen selle nalja Cairnsis. Kuid nagu nalja sain hoopis Luiselt kirja, et rääkigu ma Pauliga ACleanerworldist. Igal juhul tundus asi kahtlane. 
Peale snorgeldust oli lõuna ning varsti tagasisõit. Teel nägime fantast päikseloojangut ja tuulele vaatamata ei liikunud laevaninast kuskile. Kõik ikka vaatasid ja naersid et opakad eestlased :D väljas ju külm tuul. Oli jah külm, aga me keeldusime ka lahkumast, ega seal seeski soe ju polnud.
Mina totu suutsin aga järgneval päeval oma jala väljaväänata. Nii et kaks päeva istusin jalg ülal ja lükkasime oma Hamiltoni päeva paar päeva edasi. Vahepeal rääksin aga Pauliga, kes ütles, et saadab mulle kinnituse ning et töö algab 10ndal Juunil. Mis siis ikka. Eks hakkasin oma võimalusi Melbsi minekuks vaatama ning nuh talveriiete ostuks pidi kah aega jätma. Ja Paul nii muuseas küsis, et kas ma sõbrannaga reisin. Ja mu vastuse peale jah jäi mulje, et ka tema saab tööd. Eee naljakas.
Igal juhul tekstisin ma veel Pauliga mõned korrad ja me läksime Hamiltoni nautima.

Sõit Hamiltonile kulges suurtes lainetes. Osad inimesed oksendasid või kiljusid. Mina aga kaifisin sõitu...uskuge mind lained olid ikka päris korralikult suured ning me olime sunnitud istmetest kinni hoidma, et mitte põrandale lennata.
Enamus päevast me lonkisime. Külastasime pisikest loomaaeda, peesitasime ranna toolis, kuid väljas oli ikka külm juba. Lühkaritele vaatamata olin sunnitud pusa selga ajama. Külm tuul pole nalja asi.
Lõunal tekkis nälg ja käisime pikalt ringi enne kui otsustasime pizza kasuks. See oli tõesti hea ja mõnus pizza. Kõrval vaatemänguks oli meil papagoi, kes sõi kõike: kahvleid, toidujääke, silte, proovis järada toole jne. Nalja kauaks. Kuna me olime suht vässud, sisi pikendasime oma lõunat cappuccinot juues. Kui ma ei eksi, siis ma jõin neid kohe kaks ja meile unustati kaks arvele panna, nii et me saime kaks tassi lausa tasuta. Elu on ikka ilus küll.
Vahtisime natuke veel ringi ning seejärel võis tagasisõit alata. Meri oli rahulik, kuid kuival maal oli ikka parem olla. Ei old tuult ja sai minna sooja dušši alla.....