Hommikul olime krapsti üleval ja imestunud, et ikka kuradi külm on seal toas. Panime end siis riidesse ning sõime hommikust ja tegime pisikese lõunapaki kah kaasa. Kolmveerand seitsmest tuli meile auto järgi - nimelt saime hommikuti tööle Philiga, meid oli üks üleliia, et iirlastega saada tööle. Sinna majakesse, kus me siis pesitseme, pannakse tavaliselt töölised, kellel on oma auto, aga kuna ruumi teises kahes majakeses pold, siis saime me ka sinna kõige kaugemasse. Igal juhul viis Phil meid peafarmi, kus pidime siis paberimajanduse ära tegema ning ootama kuni Dino tuleb ja meist eeskujulikud õunakorjajad teeb :D
Nu esimene päev oli nagu ikka - üks suur istumine ja kohapeal munemine. Dinol oli palju teha ning me enamuse ajast lihtsalt ootasime. Lisaks meile oli seal veel 2 saksa plikat, kes muidugi kohe Theresaga lobisema hakkasid. Kui lõpuks paberimajandus oli korda aetud ja selgus, et enamasti on 2 inimest paaris, siis me vaatasime Mariga üksteisele kahtlevalt otsa - Kes meist traktorit juhtima hakkab???? Nii siis küsis seda küsimust varsti ka Dino, sest ta arvas, et parem on meid 2te panna paari ja jätta ülejäänud sakslased kokku. Nuh Marili sai au endale :D
Lõpuks viidi meid siis kõrval farmi, kus me sõime lõunat ja Marili hakkas traktori juhtimist õppima. Ega see suurem asi õpetus ju ei olnud: istu siia, vajuta nuppu ja sõida meetod :D. Nuh traktor liikus ja treileri kastidega oli kah taga. Nii et õunapuude juurde....meie saime ühe vahe ja sakslased teise vahe. Dino siis hakkas näitama kuidas õunu peab korjama, hellalt asetama oma kängurukotti (kott oli rihmadega ristirästi ees) ning sealt omakorda kallama bin'i ehk treileri taga olevasse kasti (treileril oli neid 3). Selle päeva ülesanne oli võimalikult palju oma bin ära täita. Bini täitmine võttis oma 3 tundi ja me päri täis ei saandki, sest korjama saime väga hilja ning tööpäev peaaegu juba lõppemas. Igaljuhul päeva lõpuks tundus, et see noppimine pole miskit nii kerge töö. Aga me elasime selle päeva üle. Varsti olime juba režiimis sees: hommikul üles, siis töö ja seejärel koju pessu ning öhtusöök. Aga siiski oli selles versioonis palju agasid ning meie vastumeelsus õunte suhtes alles hakkas...
Nuh järgmine päev oli suhteliselt ok, täitsime oma binne ning võtsime lõunat vagude vahel. Iga päevaga meie kiirus kasvas ja saime varsti ka mu lemmik õunte Granny Smithide peale, mida pidime korjama redeli abiga ja esimesel päeval me neid vihkasime, aga järgmine päev oli juba norm korjamine. Tutvusime ka Danieliga, ehk siis Dino pojaga, kes ühtlasi oli meie töödejuhataja. Nuh ma nimetaks teda maamatsiks, kes arvab endast liiga palju ning kujutab ette, et ta nagu mõni lahe räppsuperstaar (Mari sõnad: perse kukkund räppar :D). Igal juhul oli tema lemmikuks tegevuseks päkkerite lahtilaskmine - ähvardused käidis pidevalt. Suurt ta ei rääkinud, kuid käis 2 korda päevas meie binne kontrollimas ja vahest kommenteeris midagi muige saatel. Sakslased olid tal eriti pinnuks silmas.
Igaljuhul me naersime Mariliga seal õunte vahel päris palju, kuid nagu ikka öeldakse pill tuleb pika ilu peale :/...ja me oleks pidanud neid märke kaugelt nägema, sest juba esimesel päeval ütles traktor üles ja mehaanik käis seda parandamas....
Nu esimene päev oli nagu ikka - üks suur istumine ja kohapeal munemine. Dinol oli palju teha ning me enamuse ajast lihtsalt ootasime. Lisaks meile oli seal veel 2 saksa plikat, kes muidugi kohe Theresaga lobisema hakkasid. Kui lõpuks paberimajandus oli korda aetud ja selgus, et enamasti on 2 inimest paaris, siis me vaatasime Mariga üksteisele kahtlevalt otsa - Kes meist traktorit juhtima hakkab???? Nii siis küsis seda küsimust varsti ka Dino, sest ta arvas, et parem on meid 2te panna paari ja jätta ülejäänud sakslased kokku. Nuh Marili sai au endale :D
Lõpuks viidi meid siis kõrval farmi, kus me sõime lõunat ja Marili hakkas traktori juhtimist õppima. Ega see suurem asi õpetus ju ei olnud: istu siia, vajuta nuppu ja sõida meetod :D. Nuh traktor liikus ja treileri kastidega oli kah taga. Nii et õunapuude juurde....meie saime ühe vahe ja sakslased teise vahe. Dino siis hakkas näitama kuidas õunu peab korjama, hellalt asetama oma kängurukotti (kott oli rihmadega ristirästi ees) ning sealt omakorda kallama bin'i ehk treileri taga olevasse kasti (treileril oli neid 3). Selle päeva ülesanne oli võimalikult palju oma bin ära täita. Bini täitmine võttis oma 3 tundi ja me päri täis ei saandki, sest korjama saime väga hilja ning tööpäev peaaegu juba lõppemas. Igaljuhul päeva lõpuks tundus, et see noppimine pole miskit nii kerge töö. Aga me elasime selle päeva üle. Varsti olime juba režiimis sees: hommikul üles, siis töö ja seejärel koju pessu ning öhtusöök. Aga siiski oli selles versioonis palju agasid ning meie vastumeelsus õunte suhtes alles hakkas...
Nuh järgmine päev oli suhteliselt ok, täitsime oma binne ning võtsime lõunat vagude vahel. Iga päevaga meie kiirus kasvas ja saime varsti ka mu lemmik õunte Granny Smithide peale, mida pidime korjama redeli abiga ja esimesel päeval me neid vihkasime, aga järgmine päev oli juba norm korjamine. Tutvusime ka Danieliga, ehk siis Dino pojaga, kes ühtlasi oli meie töödejuhataja. Nuh ma nimetaks teda maamatsiks, kes arvab endast liiga palju ning kujutab ette, et ta nagu mõni lahe räppsuperstaar (Mari sõnad: perse kukkund räppar :D). Igal juhul oli tema lemmikuks tegevuseks päkkerite lahtilaskmine - ähvardused käidis pidevalt. Suurt ta ei rääkinud, kuid käis 2 korda päevas meie binne kontrollimas ja vahest kommenteeris midagi muige saatel. Sakslased olid tal eriti pinnuks silmas.
Igaljuhul me naersime Mariliga seal õunte vahel päris palju, kuid nagu ikka öeldakse pill tuleb pika ilu peale :/...ja me oleks pidanud neid märke kaugelt nägema, sest juba esimesel päeval ütles traktor üles ja mehaanik käis seda parandamas....
RSS Feed