Ligemale kell 12 õhtul koputas kegi meie uksele. Korra vaatasime Mariliga teineteisele otsa, et mis toimub ja Marili avas ukse. Seal seisis 20aastane saksa plika, kes oli just maksnud 2nädala üüri ja oli hirmunud ja õnnetu nähes, milline tema uus elukoht oli. Nimelt sai ta selle toa, kus 3 prantsuse kutti olid olnud ja olgem ausad, isegi peale meie koristamist oli see jube ja külm. Nii me siis rääkisime taga juttu ja pidime kõik kolm minema järgmisel päeval seda töö asja küsima. Ta näitas ka seda listi, mille Spiro oli töödest andnud. Andke andeks, aga see list oli lihtsalt aasta tagune leht, kus olid copy-paste meetodil pandud suva tööd netist. Näiteks klaveriõpetaja - nagu mida kuradit. Kuna plika oli suht hirmunud, siis tirisime ühe madratsi meie tuppa alt ja tema kohvri kah, et las siis olla koos meiega nati paremas kohas.
Hommikul ärkasime juba selle peale, et tüdruk helistas erinevatesse kohtadesse ja ka Harvest'i firmasse ning sai teada, et siin kandis ikka pole miskit tööd võtta. Läksime sisi kolmekesi Spiro käest raha tagasi nõudma, aga nuh seal pold kedagi. Suundusime tuppa tagasi ja me otsustasime proovida siis teise hostelisse helistada, kus pidi tõesti olema korjamis töid. Sealt öeldi, et kui kolmapäeval tulete, sisi saate alustada õunte korjamist neljapäevast. Nii et nuh kuna hädasti raha vaja, siis miks mitte: seal oli piisavalt ruumi meie kolme jaoks. Otsustasime, et lähme samal päeval kohe 4se bussiga Brisbanest. Pidime Kaija ja Kädiga saam nädalavahetusel kokku, aga nagu näha, siis seda ei juhtu ega juhtunudki :D - meie
lahkusime kolmapäev ja nemad jõudsid Brissi alles neljapäev (4 päeva hiljem olid nad Mitchellis tagasi). Igaljuhul läksime kontroisse tagasi ja meil Mariliga läks õnneks saime oma ühe nädala üüri tagasi. Plika aga oli agressiivsem ja Spiro hakaks
kohe jonnima. Lõpuks sai ta ühe nädala üüri tagasi, aga 2nädala oma enam ei saanud. Nii me siis viisime tšeki panka ja hakkasime pakkima ning tegime ka lõuna. Lisaks kribasin meie poistele ühe hüvastijätu kirja, kus tänasin ka Leo't, kes andis mulle oma woofingu raamatu. Teel rongijaama kohtasime mingeid kohalikke, kes hoiatasid meid Spiro eest ja pakkusid paremat elamist, aga see ju hilja juba. Õnneks pakkusid nad meile sellel palaval päeval küüti, nii et seegi hea.
Poole nelja ajal jõudsime me Brisbane tagasi ja mõtsime, et me liiga vässud, et see päev uude kohta minna. Saksa plika läks ööseks Surfers Paradise sõbranna juurde ja meie kahekesi Ahmedi juurde öömajale. Lubasime kohtuda pool 11 hommikul ja koos bussi peale minna.Kuna Ahmedini oli oma 4 tundi aega, siis läksime Peterpans'i tasuta Wifit kasutama. Saime oma blogid postitatud ning hullem nälg tuli peale. Kuna see koht oli meie endise hosteli läheduses, siis otsustasime, et ei viitsi oma kodinatega süüa minna otsima ning parem on minna meie pubisse jälle siidrit jooma, sest krt me olime selle peale neid jamasid ära teeninud. Nii me siis istusime maha ja jõime ühe siidri. Eesti keeles siis rääkisime ja tegime maha seal seisvaid ja plikadele külge löövaid kolme kutti, kes kandsid jälle neid nõmedaid triibulisi pluuse koos väga ümber viigipükstega (see on nii jube massiline mood siin). Ja siis hetk hiljem keda me näeme: never say never kutte. Kaks parntslast olid Brissis tagasi ja otsisid tööd, sest Kanada kutt oli nad plikade pärast maha kandnud ning tülide pärast Spiroga jäid ka oma ananassidest ilma.
Nii me siis rääkisime nendega juttu ja nuh neil olukord halvem: neil polnud tööd lubavat viisat, nii et ainult musttöö tuli kõnealla. Peatselt läksid nad oma teed edasi ja meie pidime veel pool tunnikest istuma ja ootama. Ja nagu välk selgest taevast roomasid need kutid meie juurde, kelle üle me nalja olime just teinud. Nad kohe, et nad lihtsalt lõbusad ja Tasmaaniast. Muidugi kohe hakkasid neil lootusrikkad põsemusid lendama ja ikka, et tantsige meiega. Jumal tänatud, et Ahmed pidi kohe tulema :D
Ahmedi juurde jõudes avastasime, et juba olid seal rõdus kamp kutte chillimas ja joomas ja smokimas. Nii me siis istusime ja jõime kohvi seal ning ootasime, et mis edasi saab. Poisid tahtsid minna Skateparki ja ootasid Sulatnit. Kui too lõpuks tuli, siis saime minna sinna rulaparki ja no see nali omaette. Poisid skateisid ja me Mariliga kuulasime muusikat: peale paari normaalsema loo olid enamikud jalla-jalla ehk araabia viisid. Suht Ameerika filmi keskkooli datemise tunne oli :D, aga ega see miski lõbus seik nii väga pold. Igal juhul tunni-paari pärast saime tagasi korterisse ja süüa ühe lihapiruka (koogikese) enne magama minekut. Hommikul jõime kohvi, panime autole hääled sisse ja sõit bussijaama võis alata.
RSS Feed