Mõistus skipib ehk peataolek Brisbanes....

Jõudsime kolmapäeval tagasi Brisbane ja läksime kohe Cloud9 hostelisse (enne helistasime ette) ja valisime plikade toas omale voodid välja. Seejärel asusime sammud linnapeale ja olgem ausad me olime suht eksinud. Mitte sõnaotseses mõtte, kuid me olime nagu peata, sest mõistus läks uitama ning me ei suut ikka veel uskuda, et farm on läbi...jah tõesti läbi...nii ei teinudki me seepäev midagi tarka, vaid käisime ringi ja tegime kohustusliku Starbucksi kohvi. Sel ajal kui mina aga koduste ja sõpradega rääkisin, leidis Marili hostelist Eestlase kellega lõhverdada. Meie imestusek hakkasime igapool seda kodukeelt kuulma: nagu oleks terve Eesti siia kolinud. Igal juhul läksime õhtul kolmekesi siis kõrval hosteli baari, kus baaridaamiks oli Eesti pliks ning kui olime juba istunud tuli veel 2 Eesti plikat. Ja ei ole mul ju eestlaste vastu midagi, kuid see üks oli ikka väga täis. Tegu oli miski 20ne aastase plikaga, kes oli blond ja playboy jänku riietes ning lemmiksõna vä. Küsimusele, et mis koolist me oleme pärit me Mariliga aind naersime, et nagu mismõttes. Eks ta oli alles keskkooli tasemel ning me ei mõistnud et nii ammust asja küsitakse. Kui vastasime ta küsimusele oma vanuse kohta, siis tuli järgmine "pärl", et miks te niiiiii vanalt siia tulete ja seda juba aastaid tagasi ei teind. Nuh eks me ikka mõtsime omaette, et johaidiiii, ei ole me hõbelusikas ju suus sündinud ning mismõttega peaks selles vanuses tulema siia ainult jooma (mis oli selle plika lemmiktegevus). Eestlane, kes meiega koos oli ehk Priit, vaatas kah seda plikat pilguga, et palun mine otsi keegi teine, keda tüüdata. Igal juhul saime pikalt 3kesi rääkida ja selgus, et eestlaste kohta oleme me juba palju rännanud. Priit ise on ainult Brisbanes koguaeg old ning korra Byron Baysse hüpanud puhkama nädalaks. Ja eks me oleme kuulnud, et on teisigi, kes ühes kohas maandunud ja sinna jäänud. Aga eks me Mariliga ikka tulime maailma avastama ning Austraalia ikka suur ja siin palju näha ning lisaks uurime veel ka Indoneesiat. Kui mitte nüüd, siis millal veel!?!???!!!!!
Igal juhul oleme seda eesti keelt veel oma 3l korral siin kuulnud, nii oma hostelis, kui ka teiste hostelite ees. Nii et eestikeelse kirumisega tuleb ette vaadata.
Teise päeva me siis asjatasime. Käsime Marili viisaasju ajamas ning nõu küsimas, sellele järgnes röntgen. Uskuge või ei aga kõikide nende sabas olevate jambokate hulka oli miski Eesti poiss Reigo ära eksinud (juba kaugelt kahtlustasin et jälle eestlane). Millele järgnes taxi tegemine. Taxi tegemine oli üle ootuste lihtne või õigemini oleks old, kuid mul jamad asjaoluga, et esimene tööandja ei andnud mulle payslipe ning keeldus mulle ka nüüd vastama. Pidin täitma miski paberi veel lisaks ja lõpuks üeldi, et hoa enda käes ning nüüd ma pinevalt ootan, et eee mis ma sellega edasi pean tegema või kas mulle helistatakse ja küsitakse seletut või mis toimuma hakkab (eriti kuna Balile minek lähedal). Aga no worries....loodetavasti. Peale selle oli õhtu suht igav ja olgem ausad suht vässud olime.

Järgmisel päeval oli eesmärk osta mulle kaamera ning mõned muud tarbeesemed. Alustasime siiski juba farmis meeliköitnud PillowPetiga ehk siis minipadi, mis meenutab looma. Mari sai oma pingviini Pinku ehk Muhmi ning ma ostsin oma haikala Haiku. Sõber ja reisipadi ühes :D ütle veel et 27 eluaasta saabus :PO. Kaamera ostmine kujunes aga ootamatuks: eks ma tahtsin Pentaxit, mille olin juba ammu otsinud välja, kuid kuna Pentax siinmaal vähe levinud, siis seda ühte mudelit soodsalt sai ainult ühest linnaosast ja nuh me siiralt ei viitsinud seigelda kuskile. Kuna ma aga avastasin, et nr 2 varjant Canon oli hetkel oma 2lensiga odavam, siis ostsin selle ja saime ka hea tehnikapoe vestluse osaliseks. Nii et uus Canoni peegelkaamera kotis saime alustada tagasi hostelisse minekut. Juba pikemalt olime otsustanud, et jah see õhtu teeme oma iiripubi ralli ehk Irish Murphy kord jälle. Pidu aga oli seekord suht jura....muusika ei meenutanud üldse Iirimaad ja bänd oli ka suht lame ning sellele järgnev narkomusa lihtsalt õudne. Üha enam sooviks minna Iirimaal mõnda ehtsasse iirilikku kohta....
Pidasime siiski vapralt vastu ning juba 1st öösel olime kodus....
Järgmine päev kujunes jälle asjalikuks ehk siis ostsin läpaka-kaamera koti, mida saaks lennukisse hästi kaasa võtta. Päeval aga helistas Ahmed, et kas me Roma parki ei taha minna ning nuh mis siis ikka: kiirustasime tagasi hostelisse, vahetasime särgid ning sammusime pargi poole. Seal juba istusid ees Ahmed, Talal, Turki(???) ja keski veel. Ootasi nad Sultanit ja selle sõpra Turki(???), kes olid läinud õlle järgi. Olegem ausad sain aru et nad ootavad Sultanit, kes läks poest kalkunit tooma, sest kõlas täpselt nagu turky. Ja mis siis juhtus: tuli Turki ja ütles, et Sultan oli kohand miskit kodutut naist ning võtab selle kaasa ning õlu ei old kah õlu vaid miski cola viskiga. Me vaatasime Mariliga et Sultan ehk sultana jääb ikka kuradi rosinaks igaveseks. Seejärel hakkas pikk grillikoha otsimine ning samal ajal lisandus juurde üha rohkem araabia kutte. Lõpuks oli neid vist 13, kuid kindel ei saa olla. Ja ainult üks võttis neist kaasa plika, kes vist oli kuskilt Indoneesiast. Igal juhul palju loba ning mitu tundi hiljem tehti siis ka grill ehk küpsetati vorstikesi ning pandi saia vahele ja see oligi kõik. Meie Marili ja 4 araablasega asusime siis teele Victoria sillale, et minna River Fire'i iga-aastast ilutulestikku vaatama ning mu kaamerat katsetama. Turki kohe ütles, et väga hea kaamera ja soovitas ilutulestikuks kasutada spordi funktsiooni ja mis ma oskan öelda, olen oma kaamera üle uhke küll :D
Peale ilutulestikku läksme kolmekesi tagasi parki ning vaatasime kuis poisid kaarte tagusid ja rääkisime niisama juttu veel. Kuna suht külm, siis otsustasime teel koju 7Eelevenist kakao ja miskit süüa hankida....kakao ja muhvin: elu ei saakski parem olla. Ning siis saabus uneaeg
Tänane päev ei ole olnud parem....suht skippimise tunne ikka veel...kuid käisime netis ja tegime tõrkekindlustuse ning ülla-ülla terve õhtu veetsin oma blogi materjali kirjutades, et ikka jõuda ajaga tänapäeva....aplaus :D