Oh see saaga on jube....
Jõudsime siis Caboolturesse pärast kuute, sest nuh Ahmed sõitis valesti. Ja peale pisikest otsimist leidsime ka meie kuulsa working hosteli, kus pidime maksma kahe nädala üüri ning 3-4 päevaga väidetavalt saama hakata tööle. Nu see mees Doc Spiro, omanik, nägi välja nagu mees õudukast. Istus seal suits suus oma toolis suure palja kõhuga, mida mööda jooksis pikk arm. Marili kohe langes näost ära seda pilti nähes :D. Mees on vist algselt Kreekast pärit ja nuh muusika oli kah vastavalt imelik ja kreekalik. Väidetavalt on tal ka kraad: doctor of divinity. Et siis jah, kraad kummitustega suhtlemise eest.
Igal juhul maksime oma 2 nädala raha ära ja läksime siis oma majakest otsima. Hiljem selgus, et see meie urgas oli veel parim kõikidest :P 
Igal juhul uksest sisse astudes tervitas meid kohe Leo, 23 aastane prantsuse kutt, kes oli igati sõbralik ja lahe. Panime sisi oma asjad tuppa ära ja Marili otsustas öö Brisbanes veeta ja järgmine päev tagasi tulla. Nii ma siis jäin sinna tuppa oma asju sorteerima ja nägin ära ka teise kuti Ludovig'i ehk Ludo, kes oli meiega sama vana. Nii ma siis veetsin õhtu poistega rääkides ja küsides, et kuidas neil tööga jne. Selgus, et nad pidid järgmisest päevast minema ananasse korjama ja 6st-15.30ni tööpäev. See sisendas lootust :D Aga jah nii mõnigi asi oli veel mäda: lubatud WIFI oli ainult Doci juures (oleks seal pigem eemale hoidnud, sest see oli täielik urgas ja pigem kodutu elamine) ning isegi sooja vett ei olnud.Igal juhul läksid poisid vara magama ning ma siis nati hiljem meie tuppa narivoodisse. 
Nuh öö veetsin suht pool ärkvel ja eks skeeri ikka üksi magada võõras imelikus kohas. Nii et pole ime, et hommikul (kui poisid juba ammu läinud) oleksin võinud vanduda, et kuulsin kuidas keegi dušši all käis ja WCs kah. Kummitus, kes muu :D. Hommikul ärkasin Doci kõne peale, kes küsis, kas mina ja Marili oleme nõus koristama alumist korrust, mis eilse Ludo jutu järgi, pidi olema hullem urgas. Ma et oleme küll, sest nuh siis saab ju nati raha teenida ja ei pea ühte päeva niisama passima. Marili tuli siis varsti Brisbanest tagasi ja hakkasime alumist urgast koristama, mille eest saime siis taskuraha 20 doltsi. Mis me siis tegime: vedasime kõik madratsid ühte nurka, tõmbasime põranda üle ja panime 2 narivoodit seina vastu. See võttis meil umbes  1,5 tundi aega. Vaevalt 1-2 tundi hilhem kolisid sinna sisse 3 prantslast (Kandast, Prantsusmaalt ja 3s töötas 6 aastat kuskil Kariibi saare militaarpolitseinikuna).
Meie aga läksime oma taskuraha küsima, et siis ikka süüa minna ostma. Aga nuh pidime saama selle kui Spiros koha ülevaatab. Kuna kutid andsid talle hea hinnangu, siis saime oma raha peale ligemale 2tundi ootamist kätte. Selle ajaga jõudsid juba meie 2 prantslast "koju" ning poeski ära käidud. Igal juhul saime siis 7-8 paiku ka lõpuks poodi ja jätsime need 5 prantslast omavahel lobisema. Nii et fun: 2 eesti plikat 5 prantsuse kutiga. Tagasi tulles küsis Leo kas me süüa tahame ja kuna me olime juba vässud, siis olime nõus tema kokakunsti proovima :D Muidugi tasusime selle järgmisel päeval endlae ja neile pannkooke tehes. Ja nii kujuneski kuidagi rutiin: nemad tegid üke päev meile ja meie järgmine päev neile süüa.
Iga päev käsime ka muudkui tööd nurumas, et kas meile juba midagi leitud, kuid alati oli vastus, et farmerid pole veel tagasi helistanud jne. Nii me siis passisime ja vaatasiem nati ka telekat. Laupäeval otsustas Marili minna Brisbane, mis lõppes situatsiooniga, kus ma pidin veetma 2 päeva poistega üksi. Aga see pold kõige hullem. Laupäeva veetsin blogi sissekandeid kirjutades, et mitte väga hätta jääda ja raamatut lugedes.Õhtul hakkas aga hullem action pihta. Kutid olid Spiro vastu änksi täis ja lubasid tal näo sisse lüüa kui esmaspäevaks tööd pole olemas ja nuh ma lubasin nendega kaasa jõlkuda, et meie raha tagasi saada juhul kui tööd ei leita. Igal juhul läksid nad teda hirmutama ja isegi politsei kutsuti. Politsei vastus oli, et tegemist on firmapettusega ja sellega nemad ei tegele. Nii et kaevake kohtusse kui tahate. Aga nuh Spiro old 20 juba päkkereid rippinud ja puhtalt pääsenud siiani, sest kohus võtab mitu aastat, aga enamik meist ju Aussis max 2 aastat.
Nii siis ma rääksin Leoga juttu selle asemel, et oma nina sealt ruumist välja pista. See järel piisavalt täis olles hakkas too kanadalane, kellega siis päeval pikemalt rääkisin, vaikselt külge lööma. Aga oh too oli imelik ja eks poksija kah veel. Uskumatu, kuid tal pold linas luud ja suutis üles alla hüpata oma ärapainutatud varvaste peal. Nii et kui need 3 prantsuse jotat (jõid igal õhtul) magama läksid, sisi rääkisn edasi Ludoga põlluharimisest ja ökoturismist jne. Nii et huvitav jutt, mida sai kella 2ni aetud. Läksime siis mõlemad magama ja jälle üksi meie toas olles kuulsin, kuidas kutid tegid veel ühe külastuse Spiro juurde. Nii et kerkelt hirmutav oli, sest ma küll mingeid hullemaid jamasid ei tahaks.
Hommikul oli asi nati rahulikum ja kutid kah maharahunenud. Nii ma siis istusin peale hommikusööki ja lugesin raamatut ning kirjutasin oma raamatut :P natukene :P Aegajalt suhtlesin Leo ja Ludoga (kes veetis kaks päeva oma pesu käsitsi pestes, sest pesumasin oli rikkis). Mööda teed liikusid kaks Tšiili või Hispaania plikat (jumal teab kes kust pärit oli) ning kanadalane Eric pidas nad kohe kinni. Neile lisandusid veel nende sõbrad ja nii ma siis loobusin ja läksin pigem tagasi oma tegevuse juurde ja lobisesin Leoga jälle. Igal juhul tulid need kaks plikat tasuta prantsuse kuttide juurde öömajale ja Eric andis neile ka selel maasika töö (mida Eric meiele lubas orgunnida eelmisel õhtul), mille nad kuttidega olid leidnud. Kaks kutti pidid minema kah esmaspäevast ananasse korjama.Nii et pool õhtut pidin kuulama kuidas pifid muudkui tänasid Ericut ja nimetasid teda nende kangelaseks ja nuh olid igat pidi lipitsevad :/. Otsustasid nad otsida share house järgmisel päeval ja sealt jalga lasta.
Nuh esmaspäeval tõustes sain ma esmalt šhoki: selles ainsas lukus olevas toas olev elanik (vana naine) tuli tagasi ja oli suhteliselt ärritunud olekus. Marili jõudis kah varsti tagasi ja otsustasime minna kontorisse aru pärima. Ajati ikka seda sama jura ja me otsustasime, et kui teisipäevaks miskit pole, sisi küsime raha tagasi. Rääkisime ka Lino'ga, kes autojuht ja too lubas meid meeles pidada. Ananasse väidetavalt plikad ei korja (füüsiliselt raske), aga ta lubas küsida, sest arvas, et ma saaks sellega hakkama. Maasika töid aga ei olnud enam saadaval. Meil hakaks Mariliga juba kopp ette saama ja tunne, et farmitöid ei ole mõtet tegemagi hakata. 
Igal juhul poest tagasi tulles olid poisid juba kodus ja Ludo vaidles tolle vana naisega selle üle, et miks nad peaksid jääma siia hostelisse - farmerit ju ei huvita kus nad elavad. Nii et see õhtu oli pidev seletamine. Me Mariliga sõime oma toidu ära ja pärast tulid kolm prantslast meiega hüvasti jätma. Militaar kutt ütles meile "See you never" ja surus kätt. Aga nuh teate ju küll seda ütlust :D Meie aga Mariliga veetsime õhtu rõdul chillides ja musa kuulates.Varsti pärast Ludoga rääkimist läks too magama öeldes: "See you tomorrow". Kes oleks meist võinud arvata, et suured muutused on kõigest hilise uksele koputuse kaugusel.



Leave a Reply.