Nii siis tänu Ahmedi aeglasele reageerimisele jõudsime me bussijaama sõnaviimases mõttes viimsel minutil ja Theresa oli juba bussis ning ohkas kergendatult :D nii et 3tunnine sõit Queenslandi kõige külmemasse kohta võis alata. Igal juhul rääkisime Theresaga natuke juttu ja ta väitis, et Stanthorpes on olemas veel üks päkkerite tööhostel, mis tundub igati etem ja sõbralikum. Tegime siis ühe kõne ka sinna ja nagu selgus, siis alles järgmisel päeval oleksime sinna saanud tööle. Nii et me olime dilemma ees: kas minna sinna hostelisse järgmisel päeval (otsida 1 ööks öömaja) või jääda algse plaani juurde. Otsustasime valikuga oodata kuni kohale jõuame.
Tegime vahepeatuse, kus sai siis süüa võikusid ning avastasime, et tõesti talv on tulekul: puude lehed oli järsku muutunud punakamateks ja langenud lehti võis kõikjal näha. Sellele järgnes sõit mägedes, mis oli vahva oma ette. Oh kuidas ma mägesid kaifin. Nii et ma tundsin end kui pisike plika, kes ammuli sui vaatab bussiaknast välja ja ootab suure seikluse algust :D Igal juhul jõudis bussisõit lõpuni ja nii me siis võtsime oma kotid selga või kätte ning vaatasime linnas ringi, et mis nüüd siis saab. Läksime vaevatul sammul kottidega üle silla turismipunkti, kust ei osatud meile miskit tarka öömaja kohta öelda, kuid suunati meid Chandler ja Mcleaod tööbüroosse. Astusime siis uksest sisse ja kurtsime oma mure. Vaadati imestunult, et nii sama tulimegi ilma plaanita :D, et suht crazyd ikka, aga anti paberid ja täitsime oma avaldused ära. 
Poolt tundi hiljem oli meile juba töö ja elamine leitud. Kuna meid suunatakse kuskile farmi majasse ja hakkame õunu korjama, siis pidime minema ja kaltsukast kiiresti otsima miskid tööriided (pikakäisega) ning ostma 4päeva söögi. Väidetavalt on seal olukord, et kord nädalas käiakse aind toidupoes ja seda taksoga. Mis siis ikka võtsime üüriraha välja ja läksime poodi. Sellele järgnes pikk ootamine. 
Kui kontor juba suletud oli ja töötajad sulgema hakkasid, siis viidi meid farmi, mis oli oma pooletunnine sõit. Naistöötaja rääkis meile, et siinkandis pidi olema palju eestlasi - tipp ajal oma 50 ringis ning sealsed rohkem sellised üheskohas istujad, kes hoolsalt rahakorjavad, et siis Eestisse tagasi minna ja näiteks oma elamine osta. Mis me ikka väga kosta oskasime ja ootasime sõidu lõppu....
Lõpuks keeras auto ühest teeotsast sisse ja teeääred olid ääristatud õunapuudega. Sõitsime otse Office juurde, kus meile tuli vastu omanik Dino (Rizzato - jah itaalia sugemetega) ja tema naine. Tõstsime oma kodinad nende auto peale ning saime 
ka väikse kastikese asjadega: klaas, kruus, nuga, lusikas, kahvel, lõunasöögi topsik, taldrik, kauss, köögirätik, 2 paari linu, tekk ja magamiskott :D. Ning uus sõit meie kodu võis alata. See asus kah peafarmist ligemale 8-9km kaugusel. Igaljuhul jõudsime kohale ning võtsime oma asjad kaasa ning astusime majja sisse. Tuba oli soe ja juba lausa saun valmis :D ning oppaaa....me hakkame maja jagama kaheksa iiri plikaga :O. Nuh mulle iirlased alati meeldinud, nii et saab huvitav olema, oli mu esimene mõte.
Suunati siis meid meie tuppa, kus tegime kohe asemed valmis ja panime oma toidud külmkappi ning asjad valmis homseks. Töö ju hakkab ootama. Vaatamata esimesele reaktsioonile, et maja soe....no ega ikka ei ole küll. Ainus soe ruum on suurtuba kui ahju kütta, ülejäänud suht külmikud, nii et ööseks tuli pugeda magamiskotti ja tekk kah peale võtta. Ning äratus panna kella 6ks hommikul...

Ligemale kell 12 õhtul koputas kegi meie uksele. Korra vaatasime Mariliga teineteisele otsa, et mis toimub ja Marili avas ukse. Seal seisis 20aastane saksa plika, kes oli just maksnud 2nädala üüri ja oli hirmunud ja õnnetu nähes, milline tema uus elukoht oli. Nimelt sai ta selle toa, kus 3 prantsuse kutti olid olnud ja olgem ausad, isegi peale meie koristamist oli see jube ja külm. Nii me siis rääkisime taga juttu ja pidime kõik kolm minema järgmisel päeval seda töö asja küsima. Ta näitas ka seda listi, mille Spiro oli töödest andnud. Andke andeks, aga see list oli lihtsalt aasta tagune leht, kus olid copy-paste meetodil pandud suva tööd netist. Näiteks klaveriõpetaja - nagu mida kuradit. Kuna plika oli suht hirmunud, siis tirisime ühe madratsi meie tuppa alt ja tema kohvri kah, et las siis olla koos meiega nati paremas kohas. 
Hommikul ärkasime juba selle peale, et tüdruk helistas erinevatesse kohtadesse ja ka Harvest'i firmasse ning sai teada, et siin kandis ikka pole miskit tööd võtta. Läksime sisi kolmekesi Spiro käest raha tagasi nõudma, aga nuh seal pold kedagi. Suundusime tuppa tagasi ja me otsustasime proovida siis teise hostelisse helistada, kus pidi tõesti olema korjamis töid. Sealt öeldi, et kui kolmapäeval tulete, sisi saate alustada õunte korjamist neljapäevast. Nii et nuh kuna hädasti raha vaja, siis miks mitte: seal oli piisavalt ruumi meie kolme jaoks. Otsustasime, et lähme samal päeval kohe 4se bussiga Brisbanest. Pidime Kaija ja Kädiga saam nädalavahetusel kokku, aga nagu näha, siis seda ei juhtu ega juhtunudki :D - meie
lahkusime kolmapäev ja nemad jõudsid Brissi alles neljapäev (4 päeva hiljem olid nad Mitchellis tagasi). Igaljuhul läksime kontroisse tagasi ja meil Mariliga läks õnneks saime oma ühe nädala üüri tagasi. Plika aga oli agressiivsem ja Spiro hakaks
kohe jonnima. Lõpuks sai ta ühe nädala üüri tagasi, aga 2nädala oma enam ei saanud. Nii me siis viisime tšeki panka ja hakkasime pakkima ning tegime ka lõuna. Lisaks kribasin meie poistele ühe hüvastijätu kirja, kus tänasin ka Leo't, kes andis mulle oma woofingu raamatu. Teel rongijaama kohtasime mingeid kohalikke, kes hoiatasid meid Spiro eest ja pakkusid paremat elamist, aga see ju hilja juba. Õnneks pakkusid nad meile sellel palaval päeval küüti, nii et seegi hea.
Poole nelja ajal jõudsime me Brisbane tagasi ja mõtsime, et me liiga vässud, et see päev uude kohta minna. Saksa plika läks ööseks Surfers Paradise sõbranna juurde ja meie kahekesi Ahmedi juurde öömajale. Lubasime kohtuda pool 11 hommikul ja koos bussi peale minna.Kuna Ahmedini oli oma 4 tundi aega, siis läksime Peterpans'i tasuta Wifit kasutama. Saime oma blogid postitatud ning hullem nälg tuli peale. Kuna see koht oli meie endise hosteli läheduses, siis otsustasime, et ei viitsi oma kodinatega süüa minna otsima ning parem on minna meie pubisse jälle siidrit jooma, sest krt me olime selle peale neid jamasid ära teeninud. Nii me siis istusime maha ja jõime ühe siidri. Eesti keeles siis rääkisime ja tegime maha seal seisvaid ja plikadele külge löövaid kolme kutti, kes kandsid jälle neid nõmedaid triibulisi pluuse koos väga ümber viigipükstega (see on nii jube massiline mood siin). Ja siis hetk hiljem keda me näeme: never say never kutte. Kaks parntslast olid Brissis tagasi ja otsisid tööd, sest Kanada kutt oli nad plikade pärast maha kandnud ning tülide pärast Spiroga jäid ka oma ananassidest ilma.
Nii me siis rääkisime nendega juttu ja nuh neil olukord halvem: neil polnud tööd lubavat viisat, nii et ainult musttöö tuli kõnealla. Peatselt läksid nad oma teed edasi ja meie pidime veel pool tunnikest istuma ja ootama. Ja nagu välk selgest taevast roomasid need kutid meie juurde, kelle üle me nalja olime just teinud. Nad kohe, et nad lihtsalt lõbusad ja Tasmaaniast. Muidugi kohe hakkasid neil lootusrikkad põsemusid lendama ja ikka, et tantsige meiega. Jumal tänatud, et Ahmed pidi kohe tulema :D
Ahmedi juurde jõudes avastasime, et juba olid seal rõdus kamp kutte chillimas ja joomas ja smokimas. Nii me siis istusime ja jõime kohvi seal ning ootasime, et mis edasi saab. Poisid tahtsid minna Skateparki ja ootasid Sulatnit. Kui too lõpuks tuli, siis saime minna sinna rulaparki ja no see nali omaette. Poisid skateisid ja me Mariliga kuulasime muusikat: peale paari normaalsema loo olid enamikud jalla-jalla ehk araabia viisid. Suht Ameerika filmi keskkooli datemise tunne oli :D, aga ega see miski lõbus seik nii väga pold. Igal juhul tunni-paari pärast saime tagasi korterisse ja süüa ühe lihapiruka (koogikese) enne magama minekut. Hommikul jõime kohvi, panime autole hääled sisse ja sõit bussijaama võis alata.

Oh see saaga on jube....
Jõudsime siis Caboolturesse pärast kuute, sest nuh Ahmed sõitis valesti. Ja peale pisikest otsimist leidsime ka meie kuulsa working hosteli, kus pidime maksma kahe nädala üüri ning 3-4 päevaga väidetavalt saama hakata tööle. Nu see mees Doc Spiro, omanik, nägi välja nagu mees õudukast. Istus seal suits suus oma toolis suure palja kõhuga, mida mööda jooksis pikk arm. Marili kohe langes näost ära seda pilti nähes :D. Mees on vist algselt Kreekast pärit ja nuh muusika oli kah vastavalt imelik ja kreekalik. Väidetavalt on tal ka kraad: doctor of divinity. Et siis jah, kraad kummitustega suhtlemise eest.
Igal juhul maksime oma 2 nädala raha ära ja läksime siis oma majakest otsima. Hiljem selgus, et see meie urgas oli veel parim kõikidest :P 
Igal juhul uksest sisse astudes tervitas meid kohe Leo, 23 aastane prantsuse kutt, kes oli igati sõbralik ja lahe. Panime sisi oma asjad tuppa ära ja Marili otsustas öö Brisbanes veeta ja järgmine päev tagasi tulla. Nii ma siis jäin sinna tuppa oma asju sorteerima ja nägin ära ka teise kuti Ludovig'i ehk Ludo, kes oli meiega sama vana. Nii ma siis veetsin õhtu poistega rääkides ja küsides, et kuidas neil tööga jne. Selgus, et nad pidid järgmisest päevast minema ananasse korjama ja 6st-15.30ni tööpäev. See sisendas lootust :D Aga jah nii mõnigi asi oli veel mäda: lubatud WIFI oli ainult Doci juures (oleks seal pigem eemale hoidnud, sest see oli täielik urgas ja pigem kodutu elamine) ning isegi sooja vett ei olnud.Igal juhul läksid poisid vara magama ning ma siis nati hiljem meie tuppa narivoodisse. 
Nuh öö veetsin suht pool ärkvel ja eks skeeri ikka üksi magada võõras imelikus kohas. Nii et pole ime, et hommikul (kui poisid juba ammu läinud) oleksin võinud vanduda, et kuulsin kuidas keegi dušši all käis ja WCs kah. Kummitus, kes muu :D. Hommikul ärkasin Doci kõne peale, kes küsis, kas mina ja Marili oleme nõus koristama alumist korrust, mis eilse Ludo jutu järgi, pidi olema hullem urgas. Ma et oleme küll, sest nuh siis saab ju nati raha teenida ja ei pea ühte päeva niisama passima. Marili tuli siis varsti Brisbanest tagasi ja hakkasime alumist urgast koristama, mille eest saime siis taskuraha 20 doltsi. Mis me siis tegime: vedasime kõik madratsid ühte nurka, tõmbasime põranda üle ja panime 2 narivoodit seina vastu. See võttis meil umbes  1,5 tundi aega. Vaevalt 1-2 tundi hilhem kolisid sinna sisse 3 prantslast (Kandast, Prantsusmaalt ja 3s töötas 6 aastat kuskil Kariibi saare militaarpolitseinikuna).
Meie aga läksime oma taskuraha küsima, et siis ikka süüa minna ostma. Aga nuh pidime saama selle kui Spiros koha ülevaatab. Kuna kutid andsid talle hea hinnangu, siis saime oma raha peale ligemale 2tundi ootamist kätte. Selle ajaga jõudsid juba meie 2 prantslast "koju" ning poeski ära käidud. Igal juhul saime siis 7-8 paiku ka lõpuks poodi ja jätsime need 5 prantslast omavahel lobisema. Nii et fun: 2 eesti plikat 5 prantsuse kutiga. Tagasi tulles küsis Leo kas me süüa tahame ja kuna me olime juba vässud, siis olime nõus tema kokakunsti proovima :D Muidugi tasusime selle järgmisel päeval endlae ja neile pannkooke tehes. Ja nii kujuneski kuidagi rutiin: nemad tegid üke päev meile ja meie järgmine päev neile süüa.
Iga päev käsime ka muudkui tööd nurumas, et kas meile juba midagi leitud, kuid alati oli vastus, et farmerid pole veel tagasi helistanud jne. Nii me siis passisime ja vaatasiem nati ka telekat. Laupäeval otsustas Marili minna Brisbane, mis lõppes situatsiooniga, kus ma pidin veetma 2 päeva poistega üksi. Aga see pold kõige hullem. Laupäeva veetsin blogi sissekandeid kirjutades, et mitte väga hätta jääda ja raamatut lugedes.Õhtul hakkas aga hullem action pihta. Kutid olid Spiro vastu änksi täis ja lubasid tal näo sisse lüüa kui esmaspäevaks tööd pole olemas ja nuh ma lubasin nendega kaasa jõlkuda, et meie raha tagasi saada juhul kui tööd ei leita. Igal juhul läksid nad teda hirmutama ja isegi politsei kutsuti. Politsei vastus oli, et tegemist on firmapettusega ja sellega nemad ei tegele. Nii et kaevake kohtusse kui tahate. Aga nuh Spiro old 20 juba päkkereid rippinud ja puhtalt pääsenud siiani, sest kohus võtab mitu aastat, aga enamik meist ju Aussis max 2 aastat.
Nii siis ma rääksin Leoga juttu selle asemel, et oma nina sealt ruumist välja pista. See järel piisavalt täis olles hakkas too kanadalane, kellega siis päeval pikemalt rääkisin, vaikselt külge lööma. Aga oh too oli imelik ja eks poksija kah veel. Uskumatu, kuid tal pold linas luud ja suutis üles alla hüpata oma ärapainutatud varvaste peal. Nii et kui need 3 prantsuse jotat (jõid igal õhtul) magama läksid, sisi rääkisn edasi Ludoga põlluharimisest ja ökoturismist jne. Nii et huvitav jutt, mida sai kella 2ni aetud. Läksime siis mõlemad magama ja jälle üksi meie toas olles kuulsin, kuidas kutid tegid veel ühe külastuse Spiro juurde. Nii et kerkelt hirmutav oli, sest ma küll mingeid hullemaid jamasid ei tahaks.
Hommikul oli asi nati rahulikum ja kutid kah maharahunenud. Nii ma siis istusin peale hommikusööki ja lugesin raamatut ning kirjutasin oma raamatut :P natukene :P Aegajalt suhtlesin Leo ja Ludoga (kes veetis kaks päeva oma pesu käsitsi pestes, sest pesumasin oli rikkis). Mööda teed liikusid kaks Tšiili või Hispaania plikat (jumal teab kes kust pärit oli) ning kanadalane Eric pidas nad kohe kinni. Neile lisandusid veel nende sõbrad ja nii ma siis loobusin ja läksin pigem tagasi oma tegevuse juurde ja lobisesin Leoga jälle. Igal juhul tulid need kaks plikat tasuta prantsuse kuttide juurde öömajale ja Eric andis neile ka selel maasika töö (mida Eric meiele lubas orgunnida eelmisel õhtul), mille nad kuttidega olid leidnud. Kaks kutti pidid minema kah esmaspäevast ananasse korjama.Nii et pool õhtut pidin kuulama kuidas pifid muudkui tänasid Ericut ja nimetasid teda nende kangelaseks ja nuh olid igat pidi lipitsevad :/. Otsustasid nad otsida share house järgmisel päeval ja sealt jalga lasta.
Nuh esmaspäeval tõustes sain ma esmalt šhoki: selles ainsas lukus olevas toas olev elanik (vana naine) tuli tagasi ja oli suhteliselt ärritunud olekus. Marili jõudis kah varsti tagasi ja otsustasime minna kontorisse aru pärima. Ajati ikka seda sama jura ja me otsustasime, et kui teisipäevaks miskit pole, sisi küsime raha tagasi. Rääkisime ka Lino'ga, kes autojuht ja too lubas meid meeles pidada. Ananasse väidetavalt plikad ei korja (füüsiliselt raske), aga ta lubas küsida, sest arvas, et ma saaks sellega hakkama. Maasika töid aga ei olnud enam saadaval. Meil hakaks Mariliga juba kopp ette saama ja tunne, et farmitöid ei ole mõtet tegemagi hakata. 
Igal juhul poest tagasi tulles olid poisid juba kodus ja Ludo vaidles tolle vana naisega selle üle, et miks nad peaksid jääma siia hostelisse - farmerit ju ei huvita kus nad elavad. Nii et see õhtu oli pidev seletamine. Me Mariliga sõime oma toidu ära ja pärast tulid kolm prantslast meiega hüvasti jätma. Militaar kutt ütles meile "See you never" ja surus kätt. Aga nuh teate ju küll seda ütlust :D Meie aga Mariliga veetsime õhtu rõdul chillides ja musa kuulates.Varsti pärast Ludoga rääkimist läks too magama öeldes: "See you tomorrow". Kes oleks meist võinud arvata, et suured muutused on kõigest hilise uksele koputuse kaugusel.

Nii siis..ligemale kell neli jõudsime bussiga Brisbane. Seadsime end hostelis sisse ja avastasime ühtlaselt, et meie toas olev ventikas ei töödanud - 13 matsi ja ei mingit õhutust....greeeaaaat.Samuti oli seal haige kaardi süsteem: pane kaart miskisse spets auku ja siis saad tule põlema panna ja ventika sisse (nuh see ei töödanud ju nagunii). Aga nu kamoon, selleks et dušši alla minna on igakord vaja kaart panna sisse, et tuld põlema panna ja jälle välja kui keegi teine sinna läheb. Igal juhul peale meie oli seal toas iirlased, japsid, šveitslased ja võimalik et ka hiinakas. 
Esimene õhtu läksime jalutama ja Chinatowni üle vaatama. Me olime siiralt imestunud, et Brisbanes pannakse kõik Coles'id ja Woolsid vara kinni. Nii siis avastasime poole tee peal poe nimega Spar, kus saime oma piima varusid täiendada (jah: me oleme hullud piimavassad :D) ja nati küpsist juurde näsimiseks.Kella üheksaks jõudsime tagasi ning läksime Tinbilly hosteli juures olevasse baari, et juua tervitus drink ja ka üks siider. Seal oli suht lahe istuda ja nautida mõnusat sooja õhtut. Kohe tulid ka inimesed küsima, et kust me ikka pärit ja avaldasid uskumatust, et oh eestlased ja siis hakkas muidugi nende geograafia mitte tundmine pihta. Aga mis siis ikka saime ühega neist pikemalt rääkida ja soovitusi kuhu minna ja mida teha. Kuna õhtu oli veel noor, siis läksime kohalikku iiri pubisse Irish Murphy (või miskit taolist). Enne sinna jõudmist aga loomulikult astus miski mees ligi ja hakkas meile jumalast rääkima. Et tast lahti saada, sisi ütlesime, et me budistid, aga oh ei see veel muutis ta ägedamaks. Budhha ju miski surnud tüüp ja tema teid taevasse ei aita. Ma lõpuks tirisin Marili sealt lihtsalt ära, et aeg on edasi liikuda. Nii siis jõudsime pubisse, kus oli live muusika ja mõnusad rokklood, nii et ma sain seal piisavalt hüpata ja kohe selline kontserdi tunne olid. Eks seal leidus ka piisavalt iirlasi :D
Pärast sellist mitme tunnist hüppamist sai lõpuks mindud tagasi hostelisse ja avastatud tõsi asi: minu narivoodi ülal korrusel oli kõige jubedam norskaja ever (miski hiinlane ja uskuge mind MA EI TEA KEDAGI TEIST NII JUBEDAT) ning Marili voodi oli miskine piff hõivanud. Nii et mis siis ikka - kõrvaklapid ja muusika on parim vahend sellise lärmi vastu. 
Teisel hommikul saime julma äratuse. Üks iirlane oli ennast eelmisel päeval nii umbe tõmmanud, et kell 7 hommikul hakkas oksendama ja tegi seda ikak väga lärmakalt. Kõik urisesid oma voodites ja nuh kõrvaklapid said nii ka hommikul jälle rakendust. Muidu olime me hommikul suhteliselt tublid. Hakkasime kohe tööd otsima: saatsime mitmetesse hostelitesse kirjad ja erinevatesse farmidesse samuti. Jäi üle ainult oodata mis vastatakse. Nii siis otsustasime teha Brissis ühe tiiru, et mida siin ka leidub. Nii siis kõndisime kallast mööda ja nautisime jalutamist. Läksime ka teisele kaldale (suur jõgi vahel) ja avastasime, et see pisike bassein, mida Kaija ja Kädi mainisid, on õhtul ikka väga lahe :D selline resorti tunne tuli kohe peale. Otsustasime selle järgmisel päeval järgi proovida :P
Tagasi hostelis olles ei osanud midagi teha. Marili luges raamatut ja ma istusin netis kuni ööhakuni, sest muidu oleksid mu ostetud neti gigad raisku läinud. Ostsime ka enne ühe öö juurde, et esmaspäeval oma tööasjad korda ajada :D
Esmaspäeva hommik hakaks töökohtade ülevaatamisega ja selgus et kohas Caboolture (Brissist tund rongiga) lubati piisavalt farmi tööd ja nii siis tegime otsuse sinna minna. Peale helistamist oli asi selge: järgmisel päeval start Caboolturesse võis alata. Üle jäänud päeva otsustasime veeta basseini ääres ja nati QLD päikest nautida. Mõeldud tehtud. Samal ajal aga saatis Talal meile sõnumeid ja kutsus enda juurde BBQ. Päkkerid alati valmis tasuta söömaks, nii et mõeldud tehtud.
Kella poole sitsme aeg korjas too araablane meid üles ja läksime tema poole (meile tundus see suht pärapõrgu, kuigi oli Brissi üks linnaosadest ja keskusest kuskil autoga 20 minutit). Varsti saabus ka Talali sugulane Sultan ja sõber Ahmed. Õhtu jooksul nägime veel miskit sõpra. Need kolm araablast on kõik Brissis tudengid vastavalt public health, IT ja lennundus.
Poisid tegid siis salatit ja küpsetasid meile vorstikesi ja lambaliha :D Nii et saime kõhud täis ja ka liha süüa. Fantast. Poistega sai pikalt lõhverdatud ja eks ikka nati joodud kah :P Järgmisel hommikul võttis Ahmed meid hostelist peale, et lahkelt viia Caboolturesse ära. Aga nagu ikka need araablased kõik sellised aeglased ja maa ja ilm aega. Nii juhtuski, et see korraks poiste juurest läbi minek lõppes sellega, et hakkasime liikuma ligemale 4 paiku alles. Enne söödeti meid kiirtoiduga (minu esimene Maci burger Aussis ja nuh arvan, et see võiks jääda ka viimaseks :D). Nii et sõit väikelinna võis alata :P

Õhtu pimeduses leidsime end Surfer Paradises: nagu oleks jõudnud Maiamisse - kõrged pilvelõhkujad ja laineid purskav meri. Mis muud kui pidutsemise linn. Juba hostelisse sissekirjutades tervitas meid eestlasest administraator, kes kohe mainis, et me peaks õhtul minema klubisse nimega Melbas. Nu tegime oma õhtusöögi ja sättisime end valmis peoõhtuks. Jõudsime siis järjekorda ja ootasime. Asjatult, sest selgus, et Marili ilma passita sisse ei saa. Jalutasime hostelisse, võtsime passi ja läksime uuele katsele. Nuh saime sisse, aga pühade tõttu ei tohtinud alates 12st alkoholi tarbida või õigemini müüa, nii et 30 minutit hiljem oli pidu läbi.Keegi ei oska ju alkota pidu pidada siinmail :D. Nuh eks me selle pisikese aja veetsime tantsides ja mis ma oskan öelda: tagasihoidlikkusega see linn just ei hiilga. Tantsupõrandal olid kõik mehed suht ligitikkujad ja kerge märguande asemel tulid kohe kõvasti müksama. Ja ega tänavapiltki ei erinenud. Ei tea kas ütlust: "Ma jälitan teid. Te peaksite olema rõõmsad, sest see ju tähendab, et te olete jälitamiskõlblikud" saab just komplimendiks pidada :P
Igal juhul pärast pikka Mac'is ootamist (45min), et saada üks mõnus rammus jäätis, pidime me lahkuma pettunult, sest uskuge või ei, aga neil oli jäätis otsas. Nii me siis lahkusime pettunult ja läksime ööpoest Magnumit ostma. Millele järgnes istumine rannaliivale ja jäätise limpsime. Nuh ja nagu ikka olid juba kaks minutit hiljem kaks kutti kohal: araablane Talal ja tema sõber. Oi need olid naljakad ja piisavalt joonud ning smokind. Igajuhul tunnike juttu ja me saime hostelisse tagasi.
Nii et hommikul kerge internet ja hommikusöök ning jalutuskäik võis alata. Tegime ligemale 10km ringi ja miks mitte: ilm oli ilus ning tunne hea. Lisaks Munadepüha tõttu oli kõik kinni: isegi suur Wools (Aussi Prisma, Prismat ei suleta ju kunagi!!!!). Peale jalutuskäiku oli aeg juua kohvi jälle. Oi, kuna kohvi oli hostelis tasuta, siis me jõime seda suurtes kogustes. Bookisime oma bussireisi Brissi ja hosteli ning hakkasime vaikselt sättima uueks katseks klubisse, kuhu nagu ikka olid meil vabad pääsmed. Enne seda otsustasime teha väikse rännaku seal kõrval asuvasse klubisse, et nautida live-muusikat. Live seal küll ei olnud ja sisse lubati juhul kui tellid pearoa, sest ainult sisi oli võimalus saada alkoholi. Kuna see meid ei huvitanud, siis peale väikeseid läbirääkimisi saime sisse alkoholivaba smuutit jooma. Ja nagu ikka vaadati meid imelikult, et me alkoholi ei tahtnud juua või süüa....
Igal juhul juba natukese aja pärast ilmus meist vanem meesterahvas kohe rääkima jne. Surferis jalutada ja üksteisega rääkida on ikka raske, kohe ilmub keegi juurde. Igal juhul seadsime tunni pärast sammud klubi poole, mis ülla-ülla oli kinni. Väidetavalt pidid need avanema kuskil tunni pärast, kuid me ei taht maksta ja nii see jäigi. Selle asemel jalutasime ranna poole ja juba 5 minutit hiljem olid miskit austraallased meile külje alla ujunud. Üks oli lühike ja kerge õllekõhuga ning teine pikem ja üleliia musklis. Meie arvamus, et austraallased on imelikud süvenes veelgi. Aga nuh tore oli, nägime vähemalt Surfersi rotid ära :D
Järgmisel päeval panime oma kodinad kokku ja läksime randa, et natuke päikest nautida enne Brissi minekut...