Märkamatult said meie 88 farmipäeva ka tehtud. Mõtsime, et annaks siis selle avalduse ära farmerile. Kuid enne meid käis Korea-Prantsuse paarike seda küsimas ja neile öeldi, et jah saate, aga alles hooaja lõpus. Nii et vaatamata soovile mu sünnat pidada Balil, jäime siiski hooaja lõpuni ja nii kui teatati, et jah pühapäev on viimane päev, ostsime pileti ja panime esimese hosteli kinni. Tahtsime olla seal 3 nädalat, kuid kuna Marilil tuleb ka õde eestist sinna, siis sai sellest 4 nädalat ning kuna Ozi on kallis ja Marilit Melbsis 2nädalat oodata kallis, siis veedan seal ma 6nädalat ehk topeltaja. Eks mul kavas ikka Indoneesias muid kohti peale Balit kah külastada, aga eks näis mis see elu toob....
Kui nädal enne lõppu oli siis Sharoni juures pidu, kus sai palju nalja. Nu esiteks me muidugi jäime hullult hiljaks, sest jambokad muudkui jutustasid tööl ehk nad suht andsid alla kuna lõpp lähedal, seejärel võtsime oma asjad ning läksime Sharoni juurde. Seal oli siis kohustuslik kaalumine üle tüki aja ja hea teada, et vaatamata hulludele maasulihaste/ratturijalgade tekkele, oleme suutnud siiski Mariliga kilosid kaotada. Seejärel hakkasin riidesse panema ja asi mille koju unustasin oli särk. Eks tuli siis oma Tokyost ostetud Bali-rätikust teha omale pluus.
Vaiksel saabusid ka Dom ja Cam, kes mainisid, et kui meil tööd vaja, siis helistaks neile, sest nad Victoria kandis tööl virsikute peal ja tunnevaid muidki tegelasi. Kiitsid meid taevani, mis on lausa uskumatu arvestades, et algul peaaegu vallandati. Aga jah parim nali ikka, et Tom ütles mulle "Sa pikid nagu mees" (heasmõttes), mille peale Sharoni abikaasa kohe naeris, et "Ta ei meenuta küll ühtki meest, keda ma tean". Nii et tänan vist :D Aga jah üks tegelane arvas, et ma meenutan talle pigem venelannat ja Marili (värske blond) rootslast. Nii et tänan vist jälle :D
Aga mis ma oskan öelda, see viimane nädal oli kuidagi väga aeglane ja ületamatult pikk. Nüüdseks tõusime juba ju kella 4:30nest (ajad farmis olles päiksetõusuga seoses muutusid aegajalt) ning pikim päev oli vist üldse 10,5h. Igal juhul pidasime vapralt vastu ja uskumatu oli ka seik, et kui Jimmy lahkus, muutus Lars-Nils üheks kiiremaks ning ka ülejäänud kaks Jaapani sõpra said lisa kiirust juurde. Ning küll oli hea üllatus, et viimsel päeval saime oma viisaavaldused kirjaga 93päeva. Eks meile pandi miski 7 päeva juurde, kuid ega see ei olnud oluline, sest õuntefarmist oli juba 23 mul ees ja Marilil 18. Nii et farmipäevad olemas ning viimasel päeval saime ka süüa igast Ozidele omast pidulikul lõpusöömingul: 2 sorti õlu, KFC grillkana, Subway saiad, Dominose pizzad...nii et sain kõhu kõvasti täis.
2 viimast päeva Veetsime asju pakkides ja ära visates ning kolmapäeva hommikust hakkas rongisõit Brissi poole teele....4kuud maasikaid oli lõpuks ometi läbi xD
Kui nädal enne lõppu oli siis Sharoni juures pidu, kus sai palju nalja. Nu esiteks me muidugi jäime hullult hiljaks, sest jambokad muudkui jutustasid tööl ehk nad suht andsid alla kuna lõpp lähedal, seejärel võtsime oma asjad ning läksime Sharoni juurde. Seal oli siis kohustuslik kaalumine üle tüki aja ja hea teada, et vaatamata hulludele maasulihaste/ratturijalgade tekkele, oleme suutnud siiski Mariliga kilosid kaotada. Seejärel hakkasin riidesse panema ja asi mille koju unustasin oli särk. Eks tuli siis oma Tokyost ostetud Bali-rätikust teha omale pluus.
Vaiksel saabusid ka Dom ja Cam, kes mainisid, et kui meil tööd vaja, siis helistaks neile, sest nad Victoria kandis tööl virsikute peal ja tunnevaid muidki tegelasi. Kiitsid meid taevani, mis on lausa uskumatu arvestades, et algul peaaegu vallandati. Aga jah parim nali ikka, et Tom ütles mulle "Sa pikid nagu mees" (heasmõttes), mille peale Sharoni abikaasa kohe naeris, et "Ta ei meenuta küll ühtki meest, keda ma tean". Nii et tänan vist :D Aga jah üks tegelane arvas, et ma meenutan talle pigem venelannat ja Marili (värske blond) rootslast. Nii et tänan vist jälle :D
Aga mis ma oskan öelda, see viimane nädal oli kuidagi väga aeglane ja ületamatult pikk. Nüüdseks tõusime juba ju kella 4:30nest (ajad farmis olles päiksetõusuga seoses muutusid aegajalt) ning pikim päev oli vist üldse 10,5h. Igal juhul pidasime vapralt vastu ja uskumatu oli ka seik, et kui Jimmy lahkus, muutus Lars-Nils üheks kiiremaks ning ka ülejäänud kaks Jaapani sõpra said lisa kiirust juurde. Ning küll oli hea üllatus, et viimsel päeval saime oma viisaavaldused kirjaga 93päeva. Eks meile pandi miski 7 päeva juurde, kuid ega see ei olnud oluline, sest õuntefarmist oli juba 23 mul ees ja Marilil 18. Nii et farmipäevad olemas ning viimasel päeval saime ka süüa igast Ozidele omast pidulikul lõpusöömingul: 2 sorti õlu, KFC grillkana, Subway saiad, Dominose pizzad...nii et sain kõhu kõvasti täis.
2 viimast päeva Veetsime asju pakkides ja ära visates ning kolmapäeva hommikust hakkas rongisõit Brissi poole teele....4kuud maasikaid oli lõpuks ometi läbi xD
RSS Feed