Oeh, vahepealne elu olnud väga päkkerile kohane. Kolisime siis Noraga Melbsi tagasi ja läksime Discovery hostelisse. Ainsad vabad ruumid olid neil katusel, kuhu olid viidud korralikud suured telgid, mis sisaldasid 14 voodikohta (narid). See kogemus oli mu meelest fantast: vaatamata asjaolule, et ühel ööl oli kraade ainult 13 ringis ja ikka väga külm oli. Väidetavalt selle suve ja aastate külmeim öö üldse. Samal ajal otsisime tööd Flemingtoni tallides. Norale nimelt oli lubatud töö ja ma ka mõtsin õnne kasutada. Kolme päevane trampimine ei andnud miskit tulemust, kuid pisku tripp Caulfieldi võidusõidu keskusesse andis lootust. Samal ajal leidsime ka Gumtree vahendusel omale elamise politseiniku juures. Tal olid viimased 2 eksamit tegemata, kuid juba töötas sellel alal. Väidetavalt oli Jon olnud enne kokk ja elanud Inglismaal. Ööbida saime seal nädala, mis oli ju tore, kuid poleks kunagi arvand, et sellest hiljem sekeldused tulevad. Nimelt oli ta meiega suheldes alati norm, kuid tema sms'id olid suht pervertsed lõpuks. Nii et isegi nädal hiljem saame mõlemad Noraga igasugu ettepanekuid ja tüüp ei paista aru saavat, et me pole tast huvitatud ja ta kriipi on.
Nora sai Caulfieldis töö, kuid rahasumma oli väga pisike Aussi kohta. Mullegi lubati kohta, aga tüüp, kelle koha pidin saama, ilmus järsku välja. Nora otsis Flemingtonis tööd edasi, sest sel juhul oleks ma tema hetke töö saanud endale ja ta ise samuti paremale palgale. Viimasel hetkel öeldi, et ma ikkagi ei saa seda Caulfieldi tööd. Käisin ka proovimas miskit heategevuse jaoks raha kogumist, kuid see oli jama. Palka saad aind siis kui keegi reaalselt kinnitab, et hakkab igakuiselt tegema annetusi fondi jaoks. Läksin ka proovima Elthamisse (tund Melbsist) autopesu asja ja otsustasin alustuseks sinna jääda. Palk ei ole just Aussi mõistes suurim, kuid vähemalt midagi ja paistab et ka tööd saab teha normaalset.
Samal ajal otsisin uut elukohta, sest nädal Joni juures sai otsa. Katsetasin uuesti Gumtree kuulutust ja päevläbi sain selliseid vürtsikaid ettepanekuid, et ma olin lõpuks tige: minu tõsimeelsest kuulutusest oli saanud "tõenäoline voodisoojendaja". Lõpuks valisin selle, mis tundus kõige etem ja mis seda ikkagi ei olnud. Lõpetasin miski pervertse vanamehe juures vandele mõeldud sharehousis. Koht haises higi järgi, seal pold isegi diivanit ja ruumi põrandal. Miks ma läksin sinna? Sest oli juba hilja õhtu ja selle kuradi tennise pärast olid hostelid välja müüdud. Lisaks andis ka mu telefon otsad. Pidime Mariliga ja Elinaga Mari sünnapuhul välja minema ja olgem ausad MA OLEKS TAHTNUD LIHTSALT KOJU TAGASI, Eestisse tagasi. Juhtus nii, et sel õhtul sain veel igasuguseid sõnumeid. Öösel peolt koju jõudes läksin kohe Gumtreesse korterit otsima ja loomulikult keski ei vastand kunagi mulle...
Hommikul saabus aga mess tüübilt nimega Karl, kes päriselt pakkus võimalust, et ma koristan ja jalutan koertega ja siis saan tema juurde. Nii et hommikul lasin vanamehe juurest jalga ilma midagi tegemata. Arvestades mis ebameeldivusi ta mulle tekitas, oleks ta pidanud mulle peale maksma. Jalutasin siis suure kuumusega Crowni juurde Karli ootama. Saatsin talle sõnumi, kuid kuna mu telefon ikka katkes koguaeg, siis läks sõnum teele valele inimesele ja sealt saadud vastus andis kindla sihi: suunduda hostelite poole ja loota, et saan elamise. Seda ka tegin ja pidin bookima voodikoha 3 ööks. Kohe tundsin vajadust nutta selle üle kui jobud ja mõtetud Aussi mehed on.
Telefoni laadima pannes sain uue sõnumi Karlilt ja sel hetkel ka avastasin, et varasem pervertne sõnum oli hoopis teiselt numbrilt. Arvan, et sain oma 20 erinevat ettepanekut helistamise ja tekstide kaudu ning lisaks saatis ka Jon oma sõnumeid koguaeg. Kohtusin siis Karliga ja selgus, et ta töötab Lonely Planety heategevus osakonnas. Veetsime terve päeva Crownis pokkeri turniiri jälgides. Nimelt käis seal üks maailma esi 5 kuuluvatest turniiridest. Pokker tundub lausa huvitav. Leppisime kokku, et kolmapäevast ma tema juurde.
Saabus kolmapäev ja sõnumeid ei olnud kuni ta teatas, et läheb nüüd tööasjus Sidneysse. Hostelis polnud kah ruumi, nii et vahetasin hostelit ja esimest korda juhtus ime: minuga samas toas elavad kaks Eesti kutti, keda ma siiski harva näen. Nii ma siis käin tööl ja muudkui ootasin sõnumeid ja meile, et saaks muu elamise. Karl lubas esmaspäevast tema juurde minna, kuid nagu ikka kadus ta jälle ära.
Vahepeale jäid Aussi aastapäev. Veetsime selle Mariliga: vaatasime vanu autosid, kõrvetasime end päikse käes samal ajal Federationil tasuta filmi vaadates. Hiljem läksime tasuta kontserdile Sydney Music Bowlile, mis meenutab lauluväljakut. Ilutulestik oli lõpus võimas ja nii lähedal, et selle tahma sadas meile peale. Laupäeva veetsin peale tööd St Kildas ja muserdusin ja klaarisin arveid perverdist Joni'ga tekstimise teel. Õhtu lõpetasime kahe Aussi tüübiga, keda Mari kohtas paar nädalat varem Crowni ööklubis. Nuh juttu jätkus kauemaks....Pühapäeval läksime aga Chinatowni pidustustele: palju draakoneid tantsimeas. Käisime tasuta Hiina muuseumis ja tegime uue aasta ennustus, mis mulle lõppes suht halva ennustusega. Ma parem ei usu sellesse...
Lõpuks täna sain ka Karli kätte ja viskasin oma suure koti tema juurde. Maja vajab tõesti koristamist ja koerad on armsad ja sõbralikud. Väga vietnamlik sisustus :D Seekord on ka tagavara plaan. Kui Karl ikka osutub imelikuks või vaja taganeda, siis tööjuurest Elizabeth on nõus võtma enda juurde. Nii et Homsest elama Glen Waverley'sse ja 7 nädala pärast budismi kämpi :D
 
Nädala kokkuvõte....
Olin tõeliselt õnnelik, et lõpuks töö olemas. Kolisin esmaspäeval Marili ja Annika juurest ära ning korteri omanik ei küsinud isegi raha 5 päeva eest ning kaasa isegi "travel kiti". Eks ma olin nati pabinas kah, sest Paul ei vastand eriti kunagi oma telefonile ega sms'idele. Sain hoopis sms'i plikalt nimega Nora, et ta tuleb sama rongiga. Ma kohe õnnelik, et vähemalt pole üksi. Rongijaamas selgus tõsiasi, et Nora oli sakslane. Rongis kohtusime kohe ühe Colac'i kohalikuga, kes jahvatas 3 tundi meile farmindusest ja oma pere ajaloost. Oeh see oli väsitav, eriti kuna ta tõesti ei jäänud kordagi vait ning me ei saanud isegi Noraga suhelda seepärast. Paul oli aga helistanud Norale ja selgus, et Colacist pidime takso muretsema, sest ta ei saa järgi tulla, kuna auto paranduses. Meie õnneks viis see sama naine meid Warrioni ja tasuta.
Kohale jõudes selgus, et siin on veel üks tüdruk Sarah, kes opaaa jälle sakslane ja Noraga sama vana ehk 19. Nii et selline üleliigse tunne tekkis - nood kaks kohe klappisid ja nagu ikka puuduliku keeleoskuse tõttu libises jutt tihti saksa keelseks. Kui Paul saabus siis selgus, et homme me töötama ei pea ja nii me siis lihtsalt istusime ja vaatasime ümbrust ja lugesime raamatut jne. Mina avastasin, et mu arvuti oli samuti tuksi läinud ja ükskõik mida tegin, ei hakanud see tööle. Nii et total format ja kõik mu andmed ja info oligi kadunud. Samuti 3 nädala enamus fotodest - hea et neid Facebookigi mingil määral panin :D.
Õhtul tuli välja, et Paul oli esmaspäeval bossiga tülli läinud ja meil ei olegi tööd. Eks ta väidetavalt proovis meile uut leida, aga paar päeva hiljem selgus, et see oli tal suht tulutu. Nimelt pidid enamikud farmid 6 nädalaks lüpsmised peatama ja farme, mis seda ei tee, nagu tema bossi oma, on väga vähe. Helistasin ka Johannale, naine keda rongis kohtasime, kes väitis, et palju tööd ja tal kah tutvusi. Tema tutvused olid jamad, sest otsitakse jah töötajaid, aga mingit sorti professionaale. Neljapäeva hommikul oli minu imestus suur kui sisse astus Belgiast tüdruk Natalie. Vähemalt läks tema saabudes lõbusamaks ja sain oma arvutit täiendada muusika ja filmidega, mis kindlasti aasta jooksul kasuks tulevad :D. 
Selle ajaga otsis Paul ka Norale töö, sest nagu selgus, siis Nora juab 6ndast eluaastast ratsutanud ja saab tööd tallis Melbsi juures. Vaeseka jäi aga haigeks, nii et veel ei saanud alustadada,. Nimelt oli Paul aastaid võidusõidu hobuste treener ja palju tutvusi sellel alal. Aga mina ikka njetu ja Natalie samuti. Sarah pidi tuleval neljapäeval lahkuma, aga kuna boss võtab mingid farmeriks õppijad tööle, siis ei saa ma ka Sarah tööd endale. Nii siis tegingi otsuse, et ma Nataliega esmaspäeval minema. Ta viskas mu Noraga Melbsi ja ise jätkas teed Sydney suunas, kus tal sõber kelle juures olla kuni tööd leiab. Mina aga töötu ja elukohata. Linna saabudes läksime esimesse hostelisse, kus ka tasuta nett. Meie öömaja asub katusel telkides ja suurepärane vaade öisele linnale :P Eks ma hakkama mööda tööbüroid käima ja ka lootma, et Marili tuttavatel miskit pakkuda. 
Mida ma siis tegin kogu selle puhkenädala. Lugesin (2 raamatut läbi ja sain Natalielt uued), vaatasime plikadega filme, kokkasime. Lisaks käisin jalutamas ja olin algul madudest paranoias, aga nuh nüüd selleks üle saanud. Pigem pelgan ämblikke, sest neid siin palju ja suured. Kohale jõudes selgus, et me peame ka Noraga voodit jagama ja kahte tekki. Kolmandal ööl varastas ta mu teki kah ome haiguse pärast ja nii ma siis külmetasin ning järgmisel ööl otsisin magamiskoti ja paksemad riided ning magasin nagu tõeline päkker :P. Ümberkaudu veel suured soolajärved, kus sai siis pikalt jalutada ilma vett nägematagi, sest kuiv periood ju. Pühapäeval käisime ka Red Rock'i juures, mis on siis kõige viimasena pursanud vulkaan, toimus see umbes 4500 aastat tagasi. See päev aga hull tuul ja tõesti tundus nagu hakkaks kohe lendama ja Nataliel oli ka raskusi oma bussi teel hoidmisega.
Üleüldse on suht külm, 20-25 kraadi juures. Ühel ööl oli jube torm ja päeval väga tuuline ja tõeliselt külm seetõttu. Kuna maja kah selline räämas kergelt ning laseb üllatavalt palju tuult läbi igast paraost. Warrion oleks iseenesest lahe olnud. Käisime ka neljapäeval tööd tegemas (tutvumas): selgus, et see on tõeliselt kerge, õigemini oleks kerge. Ei tea mis kogemuste tagaajamine see pidevalt on: sa pead ikka tõeline idioot olema kui ei saa sellega hakkama :P.
Nüüd siis vaikselt otsin tööd...
 
Natuke siis vahpeal möödunud ajast. 
Otsisin siis Gumtree kaudu tööd. Kõik muudkui väidavad, et see nii lihtne, aga ei ole ta midagi. Agentuuri kaudu ehk jah, kuid alustuseks mõtsin ise otsija rollis olla ja siis alles nende poole pöörduda. Nii et peale mitmeid kandideerimisi ja avalduste täitmisi selgus, et lihtsaim on ikkagi ise panan kuulutus ja loota, et keski otsib abilist. Nuh sain jälle imelikke ettepanekuid kuni saabus kiri, et vaja abilist farmi. Lüpsijat ja nuh sellise tunnipalgaga miks mitte :D alustuseks kõlbab küll, nii et uus aasta algab uue tööga. 2sel siis ootab ees tripp Colac'isse, mis iseenesest tundub väga ilus koht olevat ning sealt saan sõidu farmi :P Loodan parimat...

Aga vahepeal kolisin siis ära sealt ebasõbralikust hostelist ja Marili ja Annika juurde suurde magamistuppa. Kohe naljakas siin. Tuba hea, aga omanik imelik - nii et oleme kõik need päevad teda vältinud ja täna küsisin otse, et palju maksma ka pean. Uskuge või ei, aga 3 küsimise peale targemaks ei saanud. Kui homme ütleb summa, siis maksan. Tutvusin ka vahepeal kohaliku tervishoiusüsteemiga. 70-85 on visiiditasu: ikka jube küll..

Igal juhul alates kolimisest olen teinud erinevaid tripikesi. Esimesel päeval läksin Williamstwn'i ja see tundus olevat armas linnake, mis oli rohkem mulle meeltmööda kui Melbs. Järgmisel päeval läksin Marili ja Annikaga Frankstoni. Oh kui soe oli ja nii ilus klaar sinine vesi. Tõesti meenutas Vahemere äärseid alasid.St Kilda rand on väga sopane selle kõrval. Frankstonis nägime ka liivakujusid, algas liivameistrite hooaeg ja seekordseks teemaks oli Toytopia. Kuna sissepääs oli kallis, siis vaatasime pigem eemalt künkalt.

Enne aastavahetuse algust võtsime rannas kõvasti päikest. Suvi on lõpuks siia jõudnud ja 30 kraadised ja üle selle ilmad on lõpuks siin. Käisin ka vana aasta sees esimest korda ujumas.Ilma veeta ei elaks seda küll üle. Homme ja ülehomme peaks veelgi kuumem tulema. Igal juhul võtsime koos teiste eestlastega uue aasta vastu piknikut pidades Alexandria aias, mis asus Yarra jõe juures kesklinnas. Ilutulestik oli nadi ja võin väita, et isegi Tallinna omad on hulga vägevamad. 

Teistega suheldes ilmnes, et ei ole kõik hoopiski õnnelikult alustanud. Leidus neid, kes on korjanud mangosid, kirsse või töötanud viinamarja istandustes. Üks seltsiline pidi minema meditsiinikatsetele pikemaks ajaks, kuna makstakse suur summa (4000 doltsi) voodis lamamise eest - söök ja videomängud jne. tasuta. Aga lasta manustada omale ravimeid raha eest kaks kuud ei tundu just targim otsus. Kas raha tõesti nii tähtis?

Igal juhul...pärast Uue Aasta karjumisi läksime päkkerite peole, kuigi meie algne plaan oli minna Crowni ööklubisse. Ja vot see oli hull koht. Nagu kilud karbis ja higihais ülepea - lasime kohe Annikaga jalga. Sõime kahekesi Crownis aasia toitu ja otsustasime, et järgi jäänud kahe tunni eest ei raatsi enam summat välja käia. Nii et me läksime koju ja 4st rõõmsalt voodi juures ja sättimas magama minekuks.

Oma viimase Melbsi päeva veetsin rannas. Vahepeal sõime jätsi ja vahepeal ujusin. Lained olid fantast...



 
Kuidas siis jõulud ka möödusid. Nuh mitte nii nagu igaüks meist klassikalisi jõule ettekujutaks. Siin peetakse olulisemaks 25ndat kuupäeva, kuigi minu meelest alati 24 olulisem old. 25-26 on lihtsalt söögipühad :D

24nda päeva saatsin mööda rannas päevitades ja sõin lõunaks Kalevi Finest šhoksi. Jõuluõhtusöök oli muiudgi üle kõige: spagetid tomatikastme ja kanasnitsliga ning magustoiduks arbuus. Kuna plikad (kanadalane, inglane ja ameerika-sakslane) mõtsid, et läheks välja, siis liitusin nendega. Alustasime meie oma saalist, kus jõime veini ja mängisime kanadapoistega kaarte. Täitsa lahe, kuid mängust nagu aru ma suurt ei saand, kuid selle mõte oli: joo kui kaart pööratakse, joo kui keegi näitab sulle ja kui ta valetab joob tema topelt. Seal panin tähele ka asjaolu, et kanada aktsent on igati naljakas. Meie toas oleval tüdrukul Alicial ei pane ma seda tähelegi ja ka teisel tüdrukul, kes varem oli, seda pole. Aga poistel on see täiesti arusaadav - pole kahtlustki kust pärit :D

Nii me siis suundusime randa peaole ja mida seal ei olnud oli pidu. Nii et lõpuks läksime ikkagi Barkley hotelli peole. See tuntud backpackerite pidutsemise koht. Nuh eks me tantsisime ja nägin ka Melbsi peopoolt. Muidu nagu pidu ikka ja lõbus oli, aga kahjuks põrandad õllest ligunevad ja libedad: meelespea endale, ÄRA MINE kontsadega, sest järgmine kord murrad jala. Ja sain veel kinnitust asjaolule, et issanda loomaaed on ikka kirju. See ehk ei ole küll interneti jutt, aga kamoon. WC järjekorras oli mingi tüdruk oma sõbrannadega. Plika oli suht lühike ja ikka väga ümmargune, kuid kandis erksat roosakas-punakat kleiti ja kõrgeid platvorme ning parajalt täis oli ka. Tal oli kangesti kiire, sest ta oli vist juba püksi teind, kuigi loodan, et see suur laik ta tagumikul oli millegi sisse istumisest. Nii ta siis tõmbas oma sabad üles ja läks kätepuhuri juurde ja siis nu kamoon....seal pool upakil olles hakkasid ta sõbrannad pilte tegema ja nii ta siis hakkas oma duck-face'i tegema ise oma tagumenti kuivatades ja upakil poose võttes....pole lihtsalt sõnu.

Igal juhul edasi läksin ma kolme inglasega teise klubisse, sest Barkley pidu lõppes kell 2 juba (mis klubi lõpetab kell 2 juba peo????). Inglise poisid olid vist parajalt täis, sest nad kutsusid takso, et sõita sõnaotseses mõttes nati edasi (see 5 minutine jalutuskäik läks maksma neile 4 dollarit). Klubi oli kinni, aga selle kõrval olev lahti. Nii et läksime sinna ja selle tunnikese jooksul lasti kõiki neid klubihitte mida ma siiralt vihkan. Kolme aeg lasime jalga ja peale 2 minutit jalutust juba kodus raiskamata ühtegi senti :D


25nda veetsin siis Marili ja Annikaga. Hullult sadas vihma ja isegi rahet tuli. Ja mitte mingid väiksed terad. Istusime alustuseks Fitzroy pargis ja jõime veini ja sõime mingit Aussi jõulukooki. Hiljem läksime aga Chinatowni juurde ja sõime oma Jõulu õhtusööki. Mul oli siis ramen, kuid Jaapnis saaduga ei saanud seda võrreldagi. See oli pigem lisanditega miso supp :/, aga täitsa söödav. Linna peal (kesklinnas) võis näha ainult hiinlasi, indiakaid ja jaapanlasi. Linn oli lausa uskumatult tühi nii et päris hea oli jalutada selles vihmas. 25ndal on siin isegi suured Prisma-laadsed poed kinni :D. Õhtul vaatasin vana filmi High Society ja kanadalased mängisid jälle mingit õllemängu. 

26 on hakanud naljakalt. Ostsin ühe öö hostelis veel juurde. Hommikusöök oli mingi maisi-kana supp, mis oli tegelt suht jälk, aga sai oli hallitama läinud. Üldse ootan kuni õde ja onutütar tulevad, sest toit läheb kohe odavamaks: mitme peale tuleb odavam ja ei ole mingit kiiret riknemist :D. Nii et sööma varsti, kõht karjub vaikselt pärast sellist väikest sööki :P. Aga üldiselt täna olen igati tubli juba olnud, töökuulutustele vastanud jne. nii et lootkem parimat :D. Erilisi plaane tänaseks kahjuks pole, paljud kohad kinni ja inimesed naudivad pühi.

Melbsist tahaks juba kaugemale, nuh linn nagu linn ikka ju, tahaks juba midagi huvitavamat näha....

 
Nii siis. Igal linnal on oma lõhn, nii ka Melbsil. Proovisin pihta saada, et mis see on. Alguses võisin 100% kindel olla, et tunnen üle kõige lahustuva kohvi lõhna. Ja nii see ka on, kuid Melbsi kesklinnal on hoopis ka teine lõhn. Ja uskuge või ei, aga see on hobusesõnniku lõhn. Kesklinnas on väga palju kaarikutega mehikesi, kes muudkui pakuvad lõbusõitu. Tänases kuumuses on see väga hästi tunda. Mis on tegelt naljakas, sest seal samas kesklinnas asub ka suurim kaubamaja moodi asutus. 

Poodidest rääkides, siis kõik on ikkagi kallis. Toit toiduks, aga ega ka riided pole odavad. Siingi leidub odavamaid poode nagu Rubi, Jayjays ja CocoLatte, mis võrreldavad H&M või New Yorkeriga. Ning tõesti, sealt võid saada 8 dollari eest kleite ja 5 dollariga särke jne, aga seda siiski allahindluste ajal. Paratamatult olen ka mina soetanud miskit juurde, seda just lühikeste pükste ja tanktoppide näol, sest niiii palav on ja vaja riideid tihti vahetada. Nuh olin juba Eestis hea aledelt asjade leidja, olen ka siin. Enamikud asjad saanud kas 5 või 10 dollariga. Nii sain ka näiteks magamiskoti 10 dollariga ühest spordipoest, kus oligi ainult üks magamiskott allahinnatud. Kalleim ost olid täna bikiinid, sest uskuge või ei, aga bikiine on lausa võimatu saada. Vähemalt odavalt küll, sest nad maksavad ikka tegelt kõik 50 dollari kandis ja neid leidub vähe. Kahjuks on enamasti suurimad numbrid mul nii nagu ikka: alumine osa suur ja ülemine väike. Oma õnneks leidsin täna ühed Rebel spordist. Kuna seal oli kampaania, et osta üks ujumisriietuse ese, siis teise toote saad 50% alla, nii et mu komplekt oli kokku lõpuks 38 dollarit. Ilusad ja mustad :D

Üleüldse naljakas. Mõtlesin, et kui esimesel päeval keegi mu kollaste asjade kohta ütleb nii värviline, siis ei tea mida siin kantakse. Ja tegelikult tuleb välja, et enmikud kenad ja odavad asjad on ikka musta värvi. Igasugu kribulisi asju ka odavad, aga minu kategoorias lähevad nad enamasti kaltsude nimistusse ja pole mõtet sellist räpsu kokku osta. Odavamad on veel igasugu Hiinakad. Ehk siis poed, kus kõik kohe kindlasti made in China ja poemüüjad ka enamikud asiaadid. Nii et sealt kuuleb pigem hiina või jaapani keelt. Asjad on küll odavad, kuid vastikust karedast riidest. Teine kategooria poed, kus kirjas made in China aga designed in Australia. Oh ma räägin nagu mõni shopahoolik xD

Lootsin minna varsti vabatahtlike laagrisse kaunisse kohta, kuid kahjuks kohad täis ja saaks alles veebruarist. Eks katsetame uuesti :D Kuna mul lõpuks pangakaart ja Tax nr ka käes, siis hakkan nüüd kandideerima Turnbulli istandusse. Neil peaks olema tööd, nii et lootkem parimat. Jõulud ja uus aasta veel siin ja siis läheks Melbsist ära. Vaja raha juurde teenida :P Jõulud veedan ehk rannas ja loen nati (kellegi mahajäänud krimkat) ja pühapäeval linnapeale Jõule pidama koos rahvaga :D kuna transport on linnas sellel päeval tasuta :P

Lõpetuseks midagi toidust. Makadaamia jäätis on siin lausa jumalik xD
 
Vahelduseks miskit juttu Aussi imelikest pooltest. Valgusfoorid: siiani naljakas asi minu jaoks. Kõigepealt läheb roheliseks sekundiks ja siis muutub kohe vilkuvaks punaseks. Roheline siis tähendab, et võid ületada teed, aga vilkuv tähendab, et kõnni, kõnni, aga ära üle tee kõndimist enam alusta. Nii palju kui ma aru olen saanud, siis ei hooli keegi sellest eriti. Inimesed ületavad suhteliselt suvalt teed ja nuh kahjuks, või õnneks, olen ka mina selle kohutava kombe nüüd saanud. Oluline on lihtsalt vaadata, et autod või trammid ei oleks ees. Aga üldiselt annavad autod juba ise teed.

Inimesed: sorry'd käivad ette ja taha, isegi kui pole nende süü. Riietutakse kuidas jumal juhatab ja levinud on ka siin retuusid ja lihtne särk peal. Üllatama paneb siiski asjaolu, et kantakse suht neutraalseid toone. Värvilisi särke, kleite leidub suhteliselt vähe. Lisaks on enamikud, nii mehed kui ka naised, St Kildas tätoveeritud. Isegi minu hostelist paari minuti kaugusel asub tätoka koht. Ahjaa ja siin lausa kubiseb saklastest. Väidetavalt pidi neid olema Aussis selle viisaga 4 miljonit ja seal on viisat saada raskem, sest ränduritele on piirang peale pandud. Aga jah suht masendav on kuulda rohkem saksa kui inglise keelt.

Pühapäeval käisin lõpuks ka linna peal. Ostsin ühe Sunday Saver'i ja andsin aga tuld. Linnas oli palju jõuluehteid ja vähemalt 4ad pulmad. Enamasti peeti neid suuremates parkides. Hüppasin sisse ka Chinatowni - käisin ka nende supermarketites ja nüüd hakkan aru saama miks neid tuleks eelistada: nimelt on seal kõik palju odavam. Ja kui Aasia toit meeltmööda, siis miks mitte. Leidsin endalegi sealt õhtusöögi teriyaki kastmes nuudlid, mis maksis ainult 1,6 dollarit ja pudeli meloni soodat. Oh kuidas ma seda jooki jumaldan :D. Tavapoodides on kõik tõesti kallis ja eelistada tuleks kaubandusketi enda tooteid. Isegi fakt, et 7-8 on palju toite alla hinnatud vastab tõele. Kahjuks leidub palju juhtumeid, kus kirjas 2 ühe hinnaga. Üksikuna eelistaksin 50%, sest mida ma näiteks teen sellises palavuses 2 suure saiaga või kahe paki küpsistega jne. Oma elamise puhul veel, aga hosteli mõttes ei ole see väga hea lahend. Lisaks on siin mega suured pakid koguaeg. Kuuldavasti pidi Perth olema veelgi kallim kui Melbourne. Nt banaani kilo on siin umbes 1,69 dollarit, kuid seal pidi see endiselt olma 3,99-4,99 vahel. Päris hirmus hind.  

Ja lõpetuseks selline naljakas juhtum: nimelt ööbis meie hostelis üks Hollandist pärit tüdruk, kellega ma ka ühel õhtul siis klubis käisin. Nimelt läks ta 2päevasele tripile, millest üks sihtmärk oli Phillip Island, et vaadata pingviine. Enne hostelisse minekut läks ta jalutama ja eksis totaalselt ära. Mingi hetk jõudis ta sooni ja ei osan enam kuskile minna, sest isegi ta oma jalajäljed olid kadunud. Nii et pärast 4 tundi ekslemist kutsus ta lõpuks politsei, mis saabus mitu tundi hiljem ja helikopteriga. Nii et ta sai ilusti tasuta sõidu helikopteriga. Kes tahab tasuta sõitu, see proovigu järgi. Helikopteri 20minutine tiir sealses piirkonnas on muidu 80 dollarit :D. Igal juhul helistas järgmisel päeval talle mingine ajaleht, et kirjutada sellest juhtumist lugu :D

NB! Jõulukaardid ka postkastis...kas need reedeks jõuavad kohale on veel kaheldav, kuid loodame :D
 
Melbourni Lennujaam: igati suur ja loogiline. Esmalt passi kontroll, see järel pead Immigratsiooniga rääkima - kontrollivad su viisa üle :D Siis saad oma pagasi ja sind suunatakse kontrolli (kui midagi lubamatud, vähegi kahtlasemat kaasas) või otse välja (kui juhuslik kontroll tehakse ja selgub, et valetasid, siis ootavad ees suured trahvid). Mind suunati edasi siis 5 väravasse, et spetsiaalse treenitusega koer saaks mind sniffida ja ma olin igati korras. Ühel lapsega emal võeti banaan ära - puuvili ikkagi. Seal oli ka üks kontrolli kutt, kes kohe "OO, te Eestist. Ma olen seal käinud, nii ilus maa." Ma siis kah vastu: "On jah ja mõnusalt lund ka hakanud vahelduva eduga sadama". Lennujaamast väljudes tekkis kohe järgnev probleem: kus asub mu Airbus Shuttle, pold kellestki seal kasu eriti, vaid pidin ikka omal jõul avastama koha. Sain ilusti bussile ja kohe ka hakkas 40 minutine sõit. Alguses ikka täitsa uskumatu, et ma olen nüüd teisel pool maakera, küngaste otsas tohutult maju ja kaugemalt paistis ka Melbourne oma tuledega. Marilii tuli mulle ilusti vastu ja saime rääkida kohe ja siis ma jõudsin oma majutusse Coffe House hostel, oma 120 aasta vanune maja. Inimesed paistsid päris pidutsevas tujus, õlled käes ja muudkui käisid juurde toomas. Kohe astus ka Jaapani kutt ligi, et kust te pärit, et ma pidavat väga paksult riides olema ja värviliselt kah (kollane pusa ja kirju sall :P). Aga teate mis, külm oli.

Ja siis hakkasid ka probleemid: neil ei olnud mu reserveeringust ühtegi jälgegi ja kohad olid kah mu ruumis täis, nii et lõppkokkuvõttes mul lausa vedas: Kuidas? Lihtne: sama hinna eest pandi mind 2he inimese tuppa (üksinda) ja homsest saan 8sse ruumi (10ne asemel). Nii et oma raha eest saan paremad ruumid kui loota võisin xD. 
Asjad ära pandud läksime süüa otsima, et saaks randa sööma minna. Toidu koht, kuhu pidimie minema oli kinni ja nii siis läksime tava poodi. Aga nagu ikka hakkas jubedalt vihma sadama. Nii et kiirustasin oma asjadega tagasi ja jätsin Mariliga hüvasti ja läksin oma suurde tuppa. Asjad panin kuivama, teleka mängima (mingi komöödiasariade kanal), et valgust saada, sest suur tuli vilgub häirivalt. Homsest siis asju ajama :D Aeg magada ;D