Nädala kokkuvõte....
Olin tõeliselt õnnelik, et lõpuks töö olemas. Kolisin esmaspäeval Marili ja Annika juurest ära ning korteri omanik ei küsinud isegi raha 5 päeva eest ning kaasa isegi "travel kiti". Eks ma olin nati pabinas kah, sest Paul ei vastand eriti kunagi oma telefonile ega sms'idele. Sain hoopis sms'i plikalt nimega Nora, et ta tuleb sama rongiga. Ma kohe õnnelik, et vähemalt pole üksi. Rongijaamas selgus tõsiasi, et Nora oli sakslane. Rongis kohtusime kohe ühe Colac'i kohalikuga, kes jahvatas 3 tundi meile farmindusest ja oma pere ajaloost. Oeh see oli väsitav, eriti kuna ta tõesti ei jäänud kordagi vait ning me ei saanud isegi Noraga suhelda seepärast. Paul oli aga helistanud Norale ja selgus, et Colacist pidime takso muretsema, sest ta ei saa järgi tulla, kuna auto paranduses. Meie õnneks viis see sama naine meid Warrioni ja tasuta.
Kohale jõudes selgus, et siin on veel üks tüdruk Sarah, kes opaaa jälle sakslane ja Noraga sama vana ehk 19. Nii et selline üleliigse tunne tekkis - nood kaks kohe klappisid ja nagu ikka puuduliku keeleoskuse tõttu libises jutt tihti saksa keelseks. Kui Paul saabus siis selgus, et homme me töötama ei pea ja nii me siis lihtsalt istusime ja vaatasime ümbrust ja lugesime raamatut jne. Mina avastasin, et mu arvuti oli samuti tuksi läinud ja ükskõik mida tegin, ei hakanud see tööle. Nii et total format ja kõik mu andmed ja info oligi kadunud. Samuti 3 nädala enamus fotodest - hea et neid Facebookigi mingil määral panin :D.
Õhtul tuli välja, et Paul oli esmaspäeval bossiga tülli läinud ja meil ei olegi tööd. Eks ta väidetavalt proovis meile uut leida, aga paar päeva hiljem selgus, et see oli tal suht tulutu. Nimelt pidid enamikud farmid 6 nädalaks lüpsmised peatama ja farme, mis seda ei tee, nagu tema bossi oma, on väga vähe. Helistasin ka Johannale, naine keda rongis kohtasime, kes väitis, et palju tööd ja tal kah tutvusi. Tema tutvused olid jamad, sest otsitakse jah töötajaid, aga mingit sorti professionaale. Neljapäeva hommikul oli minu imestus suur kui sisse astus Belgiast tüdruk Natalie. Vähemalt läks tema saabudes lõbusamaks ja sain oma arvutit täiendada muusika ja filmidega, mis kindlasti aasta jooksul kasuks tulevad :D.
Selle ajaga otsis Paul ka Norale töö, sest nagu selgus, siis Nora juab 6ndast eluaastast ratsutanud ja saab tööd tallis Melbsi juures. Vaeseka jäi aga haigeks, nii et veel ei saanud alustadada,. Nimelt oli Paul aastaid võidusõidu hobuste treener ja palju tutvusi sellel alal. Aga mina ikka njetu ja Natalie samuti. Sarah pidi tuleval neljapäeval lahkuma, aga kuna boss võtab mingid farmeriks õppijad tööle, siis ei saa ma ka Sarah tööd endale. Nii siis tegingi otsuse, et ma Nataliega esmaspäeval minema. Ta viskas mu Noraga Melbsi ja ise jätkas teed Sydney suunas, kus tal sõber kelle juures olla kuni tööd leiab. Mina aga töötu ja elukohata. Linna saabudes läksime esimesse hostelisse, kus ka tasuta nett. Meie öömaja asub katusel telkides ja suurepärane vaade öisele linnale :P Eks ma hakkama mööda tööbüroid käima ja ka lootma, et Marili tuttavatel miskit pakkuda.
Mida ma siis tegin kogu selle puhkenädala. Lugesin (2 raamatut läbi ja sain Natalielt uued), vaatasime plikadega filme, kokkasime. Lisaks käisin jalutamas ja olin algul madudest paranoias, aga nuh nüüd selleks üle saanud. Pigem pelgan ämblikke, sest neid siin palju ja suured. Kohale jõudes selgus, et me peame ka Noraga voodit jagama ja kahte tekki. Kolmandal ööl varastas ta mu teki kah ome haiguse pärast ja nii ma siis külmetasin ning järgmisel ööl otsisin magamiskoti ja paksemad riided ning magasin nagu tõeline päkker :P. Ümberkaudu veel suured soolajärved, kus sai siis pikalt jalutada ilma vett nägematagi, sest kuiv periood ju. Pühapäeval käisime ka Red Rock'i juures, mis on siis kõige viimasena pursanud vulkaan, toimus see umbes 4500 aastat tagasi. See päev aga hull tuul ja tõesti tundus nagu hakkaks kohe lendama ja Nataliel oli ka raskusi oma bussi teel hoidmisega.
Üleüldse on suht külm, 20-25 kraadi juures. Ühel ööl oli jube torm ja päeval väga tuuline ja tõeliselt külm seetõttu. Kuna maja kah selline räämas kergelt ning laseb üllatavalt palju tuult läbi igast paraost. Warrion oleks iseenesest lahe olnud. Käisime ka neljapäeval tööd tegemas (tutvumas): selgus, et see on tõeliselt kerge, õigemini oleks kerge. Ei tea mis kogemuste tagaajamine see pidevalt on: sa pead ikka tõeline idioot olema kui ei saa sellega hakkama :P.
Nüüd siis vaikselt otsin tööd...
Olin tõeliselt õnnelik, et lõpuks töö olemas. Kolisin esmaspäeval Marili ja Annika juurest ära ning korteri omanik ei küsinud isegi raha 5 päeva eest ning kaasa isegi "travel kiti". Eks ma olin nati pabinas kah, sest Paul ei vastand eriti kunagi oma telefonile ega sms'idele. Sain hoopis sms'i plikalt nimega Nora, et ta tuleb sama rongiga. Ma kohe õnnelik, et vähemalt pole üksi. Rongijaamas selgus tõsiasi, et Nora oli sakslane. Rongis kohtusime kohe ühe Colac'i kohalikuga, kes jahvatas 3 tundi meile farmindusest ja oma pere ajaloost. Oeh see oli väsitav, eriti kuna ta tõesti ei jäänud kordagi vait ning me ei saanud isegi Noraga suhelda seepärast. Paul oli aga helistanud Norale ja selgus, et Colacist pidime takso muretsema, sest ta ei saa järgi tulla, kuna auto paranduses. Meie õnneks viis see sama naine meid Warrioni ja tasuta.
Kohale jõudes selgus, et siin on veel üks tüdruk Sarah, kes opaaa jälle sakslane ja Noraga sama vana ehk 19. Nii et selline üleliigse tunne tekkis - nood kaks kohe klappisid ja nagu ikka puuduliku keeleoskuse tõttu libises jutt tihti saksa keelseks. Kui Paul saabus siis selgus, et homme me töötama ei pea ja nii me siis lihtsalt istusime ja vaatasime ümbrust ja lugesime raamatut jne. Mina avastasin, et mu arvuti oli samuti tuksi läinud ja ükskõik mida tegin, ei hakanud see tööle. Nii et total format ja kõik mu andmed ja info oligi kadunud. Samuti 3 nädala enamus fotodest - hea et neid Facebookigi mingil määral panin :D.
Õhtul tuli välja, et Paul oli esmaspäeval bossiga tülli läinud ja meil ei olegi tööd. Eks ta väidetavalt proovis meile uut leida, aga paar päeva hiljem selgus, et see oli tal suht tulutu. Nimelt pidid enamikud farmid 6 nädalaks lüpsmised peatama ja farme, mis seda ei tee, nagu tema bossi oma, on väga vähe. Helistasin ka Johannale, naine keda rongis kohtasime, kes väitis, et palju tööd ja tal kah tutvusi. Tema tutvused olid jamad, sest otsitakse jah töötajaid, aga mingit sorti professionaale. Neljapäeva hommikul oli minu imestus suur kui sisse astus Belgiast tüdruk Natalie. Vähemalt läks tema saabudes lõbusamaks ja sain oma arvutit täiendada muusika ja filmidega, mis kindlasti aasta jooksul kasuks tulevad :D.
Selle ajaga otsis Paul ka Norale töö, sest nagu selgus, siis Nora juab 6ndast eluaastast ratsutanud ja saab tööd tallis Melbsi juures. Vaeseka jäi aga haigeks, nii et veel ei saanud alustadada,. Nimelt oli Paul aastaid võidusõidu hobuste treener ja palju tutvusi sellel alal. Aga mina ikka njetu ja Natalie samuti. Sarah pidi tuleval neljapäeval lahkuma, aga kuna boss võtab mingid farmeriks õppijad tööle, siis ei saa ma ka Sarah tööd endale. Nii siis tegingi otsuse, et ma Nataliega esmaspäeval minema. Ta viskas mu Noraga Melbsi ja ise jätkas teed Sydney suunas, kus tal sõber kelle juures olla kuni tööd leiab. Mina aga töötu ja elukohata. Linna saabudes läksime esimesse hostelisse, kus ka tasuta nett. Meie öömaja asub katusel telkides ja suurepärane vaade öisele linnale :P Eks ma hakkama mööda tööbüroid käima ja ka lootma, et Marili tuttavatel miskit pakkuda.
Mida ma siis tegin kogu selle puhkenädala. Lugesin (2 raamatut läbi ja sain Natalielt uued), vaatasime plikadega filme, kokkasime. Lisaks käisin jalutamas ja olin algul madudest paranoias, aga nuh nüüd selleks üle saanud. Pigem pelgan ämblikke, sest neid siin palju ja suured. Kohale jõudes selgus, et me peame ka Noraga voodit jagama ja kahte tekki. Kolmandal ööl varastas ta mu teki kah ome haiguse pärast ja nii ma siis külmetasin ning järgmisel ööl otsisin magamiskoti ja paksemad riided ning magasin nagu tõeline päkker :P. Ümberkaudu veel suured soolajärved, kus sai siis pikalt jalutada ilma vett nägematagi, sest kuiv periood ju. Pühapäeval käisime ka Red Rock'i juures, mis on siis kõige viimasena pursanud vulkaan, toimus see umbes 4500 aastat tagasi. See päev aga hull tuul ja tõesti tundus nagu hakkaks kohe lendama ja Nataliel oli ka raskusi oma bussi teel hoidmisega.
Üleüldse on suht külm, 20-25 kraadi juures. Ühel ööl oli jube torm ja päeval väga tuuline ja tõeliselt külm seetõttu. Kuna maja kah selline räämas kergelt ning laseb üllatavalt palju tuult läbi igast paraost. Warrion oleks iseenesest lahe olnud. Käisime ka neljapäeval tööd tegemas (tutvumas): selgus, et see on tõeliselt kerge, õigemini oleks kerge. Ei tea mis kogemuste tagaajamine see pidevalt on: sa pead ikka tõeline idioot olema kui ei saa sellega hakkama :P.
Nüüd siis vaikselt otsin tööd...
RSS Feed