Ärkasin vara, sest ees oli jälle trip Denpasari. Seekord sain lõpuks passi kätte kah. Kohe koorem langes hingelt. Wayan korjas peale kliendi, Inglise tüdruk, kelle peika hoopiski Uus-Meremaalt. Läksime Padang Paisse, sest plika teel Gilidele, nimelt oli ta kaasa seal scuba instruktor. Tegime tagasiteel lõuna peatuse ja Ubudisse jõudes kohe ujuma. Küll on hea kui elad kohas kus bassein käejala juures.
Õhtul saime Wyaniga kokku ja sai ka räägitud tema elust. Ta töötanud massöörina, autopesijana ning käinud turismi kolležis õppimas nagu enamikud balikad. Kunagi oli tal parem turismi putka Ubudis, kuid nüüd pigem soovituste ja Facebooki teel saab uusi kliente. Ning peale minu lahkumist hakkas ta tegema pikki päevi usakatele, kes tegid sealses piirkonnas dokumentaali. Kuid nagu ikka kohalikele omane, sisi õhtu lõpuks hakati rääkima armastusest jne....kahjuks ei ole ma siiski selline sinisilm ja põlved ei lähe päris nõrgaks kah iga mesimagusa kommentaari peale :D pigem muutun skeptiliseks..hahhha
Järgneval hommikul nägin söögilauas kunstnikku. Eks ma pisut ikka piilusin kah mis ta maalis. Pean tunnistama, et ta oli päris andekas.

Järgnevad päevad veetsin suht mäeldes, et mida edasi teha. Lugesin nati neid raamatuid ja seedisin mõtet Lombakist. Õhtuti nägin Wayani, vahel ka päeval. Kuna ilmad olid hullult palavad, sisi oli ka probleeme öösiti magamisega. Nii siis mõtlesin vaheldusi välja. Näiteks käisin ma päeval riisipõldude vahel jooksmas. Fantast tunne: sina higistad hullu moodi, samas inimesed kõik naeratavad, päike paistab ja kuidagi ülim õnne tunne võtab võimsust. Kindlasti üks fantastilisemaid jooksmis kogemusi. Lisaks märkasin ma kummalist kurioosumit: inimesed naeratasid mulle üha rohkem, liblikad tulid lausa mu peale istuma ja keerlesid muidu mu ümber ja iga mööduv laps kohe rõõmsalt teretas. Wayanile seda rääkides ta muidugi naeris ja väitis, et see nii kuna sa ilus oled....hahaaa.

Lõpuks saabus ka öö, mil olin eriliselt unetu. Nii et kas pole mitte suurepärane, et ma lõpuks tõusin pool viis hommikul üles ja hakkasin tantsima. Peab siiski ütlema, et see omamoodi maagiline kui sul toas suur voodi ja palju lehvivaid kardinaid....nagu mõnes muusikavideos :D ainult ma olin seal toas üksi ja suht juba tige, et uni ei taha ja ei taha tulla.
Õhtul käisin Wayaniga suht chillit täis topitud sööki nosimas :D. Lubasin teda aidata ka kodulehe tegemisega. Eks ma miskit kavandid ja asjad tegin ka valmis, kuid siis ütles ta mingihetk hiljem, et pole vaja, sest miski Saksa sõber, kes ammu lubanud seda teha, selle ka lõpuks tegi.
Igaljuhul loobusin ma oma Lombaki plaanidest ja otsustasin puhata. Nimelt Balil olles olin Eestlased Facebooki vahendusel omale töö leidnud....Arlie Beachil ehk just sinna kanti kuhu me Mariliga tahtsimegi suunduda. Nii otsustasingi ma asja vabamalt võtta enne uue töö alustamist, raha säästa kah see juures. 

Nii ma siis käisin tihti kuskil istumas: head sööki nautimas ja raamatut lugemas. Tegin pikemaid jalutuskäike, käisin tihti ujumas ja veetsin aega Wayaniga. Elu ei saakski enam õndsam olla :D

12ndal novembril viis Wayan mu lennujaama. Eks ta tuli mind kohe sisse saatma. Olime juba paari nädalaga lähedaseks saanud, nii et oli kangesti kurb sõbraga hüvasti jätta. Jätsin talle mälestuseks om päikeseprillid, mida ta nii kaifis, pluss Lonely Planeti raamatud Bali ja Lomboki kohta. Mis ma neist ikka tassin kaasa Aussi. Sain veel lennujaamas pikalt oodata oma öist lendu, mis pidi mind tagasi viima Brissi via Sydney. Minu "õnneks" sattusin ma noorpaari kõrvale istuma. Õnneks öine lend tähendas iPodi kasutamist ja rohkelt musa kuulamist magada proovimise asemel. Bali palavus oligi läbi ja uued seiklused Austraalias ootasid ees. Hüvasti, Bali :D

Maandusime jälle Ubudis Aranja 2 Bungalowdes seekord. Mille peale läksime ka kohe välja: tegu ometi Liisi viimase õhtuga Balil. Sõime head ja parimat Havana klubis ning õhtu lõpetasime CP's jälle. Ma olin rõõmsameelses tujus jälle ja seda imelikum, et miski mees tuli mu juurde ja küsis kas ma purjus. Ma et eee ei. Mille peale ta muidugi läks ära "kahju" ilmel. Hmmm....kas tänapäeval pisut rõõmsamas tujus inimene on kohe joonud???!!!??? Mis teha, et mulle meeldib naerda :D
Hommikul kell 9ksa tuli Wayan mulle järgi, et minna Denpasari ning nii muuseas võtta peale Rita, Ozist pärit plika. Majutusse tagasi jõudes pakkis Liis kohvrit ja läks Wayaniga seda kuskile riisipõllule kaaluma. Kui nad tagasi tulid, siis ootas mind ees shoppamine ja söögipaus Liisiga.

Enne sättimist lennujaama käisime ujumas. Lennujaamas jätsime Liisiga hüvasti. Jälle ootas mind pimedas tagasisõit Ubudisse. Sel ajal sai palju lobisetud ka Wayaniga. Otsustasime järgneval õhtul koos aega veeta. Mul oli ju vaja järgnevaks peaaegu kaheks nädalaks plaane teha.....kas puhata või reisida.

Gilidele minnes sain nautida jälle paadi katusel sõitu. Paadis oli ka kolm Soome pojas, keda Liis huviga jälgis. Ega neil ei olnud aimugi, et eestlased läheduses :D. Olid teised kangesti pruunid ja edevad :D.
Maabudes pakuti erinevaid ööbimiskohti ja valisime Blue Sky, mis oli küll OK, kuid kuidagi kauge ja alles ehitusjärgus :P.
Jõime smuutisid, Chillisime kail ja vaatasime ringi nightmarketil, mis minu üllatuseks oli väga kokkukuivanud. Tundus et turismi hooage oli juba madalseisu langemas ning Mariliga kogetud Gili T oli hoopis erinev sellest, mis meid nüüd teretas. Nii siis veetsime hoopis õhtu Eat, Pray, LOve vaadates, et näha milline see "filmiversioon" Balist välja nägi :D.
Järgmine päev oli rannapäev ja õhtul läksime välja, millele eelnes nightmarket ja Liisil yogaklass. Muusika klubis oli jama, kuid kohtasime seal Lhexyt ja tema itallasest sõpra. Lhexy nimelt on noor Bali surfar, keda sponsoreerib Rip Curl ning poole ajast seetõttu veedab ta Austraalias surfates. tema lemmiklause sel õhtul oli: "I'm gonna like you. Is it going to be a problem!???!!!" Eks ta väitis, et ta 29 (tegelt 22).
Järgnev päev oli suht rannakas jälle. Õhtul aga pizza ja väiksed joogid jälle. Õhtu veetsime regge baaris Sama-Sama. Tegime õlled, palju lollusi ajasime kokku ning tantsisime. Väike maailm: Lhexy jälle kohal. Läksime kolmekesi Blue Marlini peole edasi, kuid see oli eriline jama tehnomusa koht.
järgmisel päeval andsime Lhexy juurde asjad hoiule ning läksime randa. Hiljem jagasime kontakte ja seilasime Liisiga tagasi Balile. Sadamas nägin Kaptenit ja tervitasin ning istusime autosse...Wayan tuli meile jälle järgi :D
Lhexy aga siiani istub mu Facebooki kontaktide hulgas ja pidevalt halab et kõik naised on bitchid ja petavad teda. Nu olen pilte näinud ja ise mõtlen, et kas ta ikka mõtleb kah nati enne kui ta neid pidutsevaid pidevalt täis plikasid valib....saab aind iseennast süüdistada.

Järgnevad neli päeva veetsime Ubudis. Käisime mitu korda väljas söömas või ma istusin kasvõi näiteks mõnes kohvikus ja lugesin raamatut Kindeli abil või kirjutasin midagi oma reisipäevikusse. Liis näiteks läks yogasse.
Käisime näiteks Blanco muuseumis, kus lasti hispaania ja itaalia keelseid laule. Tohutu Euroopa igatsus tuli kohe peale :D

Blaco oli Hispaania kunstnik, kes abiellus kohaliku naisega ja jäi Balile elama. Nuh tegu oli otsekui porno näitusega ehk siis palju alasti naisi xD, aga enamus olid siiski väga ilusad maalid :D
Järgnev sihtkoht oli jalutus riisipõllul. Kuna teele jäi aga kodutu kassipoeg, siis Liis jändas sellega. Lõpuks siiski suundusime riisipõllule ja tegime lõunapausi orgaanilisele toidule pühendatud restos. Kuna aga kassipoeg ei andnud Liisile rahu, siis suundusime hiljem Bawasse ehk kohalike loomadevarjupaika ning teavitasime kassist. Mille järel Liis jälle yogasse ja ma shoppama.
Järgneval hommikul käisime kassi saatuse kohta uurima ning seejärel algas trip Bali Botaanikaaeda. Seal asus Bali Treetop Adventure park. Minu jaoks oli see esimene kogemus, kuid Liis oli miskit sellist juba Eestis teinud. Väga lahe asi :P. Esmalt tegime keskmise raskusastme. Turnisime puudeotsa ja lasime ühelt puult teisele liugu ja muud sellised lahedad võimlemised vahepeal :D. Igal jul paari liuglemise juures ei saanud ma piisavalt kiirelt kinni haaratud ja libisesin tagasi nööri keskele. Mis siis ikka: keerasin ennast ümber ja hakkasin nagu ahvike mööda trossi sihtkohta käte-jalge abil edasi ronima :D. Liis oli mõnel korral päris hirmunud, kuid ta sai ikkagi hakkama ja tunnen ta üle uhkust ...

Ise ei tundnud ma üldse hirmu, mis mind ka ise üllatas. Ei tea kas must hakkab kerge sportliku seikluse junky saama :D.
Tegime väikese peatuse, et imetleda vaadet mägedele, kuid paar minutit hiljem hakkas juba sadama. Selleks ajaks kui GitGit kaksikkoseni jõudsime oli päike jälle väljas. Teine kosk oli siiki mu lemmik.

Tagasi Ubudis tegime tiiru Bawasse jälle, kuid ei saanud siiki targemaks, et kas nad leidsid kassi või ei. Üldiselt mäletan, et nad lõpuks ei leidnudki seda...nii et väikese selli  saatus on teadmata.
Õhtul käisime aga juuksuris ja lõpetasime õhtu CP Stakehouse & LOunge's õlut juues ja tantsides.

Wayan tuli meile hommikul vara järgi ning me kõik suundusime Denpasari viisa kontorisse, et teha mulle viisa pikendust üheks kuuks. Kui ma oleks lasknud seda teha mõnes Kutas viibiva agendi juures, siis oleks hind olnud umbes kolmekordne. Nii siis otsustasin ise pikendada.
Kontoris võeti pass käest ja et tagasi saad koos viisaga. Kergelt hirmutav ikka oli see mõte. Viisa võttsi aega 8 päeva, 7 päeva pärast pidin minema maksma ja 8ndal sain kätte. Nii siis otsustasingi Liisiga hängida Ubudis ja seejärel minna uuesti Gilidele.
Sõit Ubudisse võis alata. Enne seda tegime aga peatuse Ayungi jäe juures, kust läksime raftingu tripile paariks tunniks. Meile anti aer, kiiver ja vest ning 15minutiline tatsamine mööda treppe jõeni võis alata.

Terve sõit kestis kokku 10km. Selle jõe raftingu giid tundub mulle siiani parima ametina maailmas. Päike paistab, vesi on soe ja vaated lihtsalt meeli ülendavad :D. Nägime kõrgeid kaljusid, kivisse raiutud lugu printsessi ja sultani armastusest ning väga lahedat 5 tärni resorti. Bali tundus tõeliselt maagilise kohana mitte järjekordse turismi magnetina. Sina ja loodus, mida veel tahta :D

Ahjaa...peale  5km tegime pausi, kus saime hüpata vette ja vooluga kaasa keerelda nati maad edasi. Me olime nagu pisikesed lapsed muudkui hulpsti vette ja lasime paar wiiiiii'd lendu :D.





Reisi lõpus ootas meid mõnus Balile omane toidulaud. Mille järel jälle autosse ja sõit Ubudisse (Arsasse) võis alata :D
Õhtu veetsime netis ja aitasime Marilil koostada kirja immigratsiooni ametnime jaoks.

Hostelisse tagasijõudes pakkis Marili oma asjad, sest õhtul hilja läks tal lend Melbsi. Käisime ja sõime ka õhtusöögi...meie viimane söömaaeg Mariliga mõneks ajaks :D.
Varsti tuli Wayan järgi ja viis meid kõiki lennujaama, kus siis peale silmamärgamisi jätsime hüvasti ning mina ja Liis läksime tagasi Bamboo Inni.
Erilist peaotuju meil küll ei olnud, kuid läsime siiski paariks tunniks peole. Lahkudes teretasid meid kolm euroopa kutti. Üks proovis kõrvale astuda, kuid ehmus millegi pärast ja kukkus tagurpidi üle lillepoti mullahunnikusse. Me kõik hakkasime koos naerma ning see tundus igati hea teraapia peale pikka ja väsitavat päeva. Uni tuli ütlemata magus :D.

Kella kahest asusime teele oma esimesele tripile.  Peatuseks oli Dreamlandi rand, mille kuulsaks teinud Angelina Joley ning sealt edasi Padang Padang rand. Sissepääs randa oli kindlasti väga huvitav, pidid minema kahe kalju vahele tehtud treppe pidi nii et nagu väike peidetud sopike :D.
Ujusime ringi, võtsime päikest ja ülla-ülla kohtasime ka eestlasi. Tegu oli keskealistega, kes olid lihtsalt tulnud paariks nädalaks Bali elu nautima.
Päikeseloojanguks jõudsime Jimbarani, kus asusime nautima mereanni BBQ'd rannas. Mina valisin grillitud kalmaari ning kõrvale meloni smuuti. Kõht sai pilgeni täis ja päikeseloojang oli tõeliselt maagiline. Lisaks vaatasime ka laval toimuvat kohalikku tantsu etendust. Perfektne :D

Õhtul kohtasime jälle Sy'd ja tema sõpra ning lobisesime rannas pikalt. Läksime seejärel tsekkima nende villat. Pean ütlema, et ei olnud miskit erilist siiski. Ainult bassein tundus tõeliselt ahvatlev. Seejärel suundusime oma tagasihoidlikusse asutusse ning valmistusime järgnevaks päevaks :D
Meie tihusise päev algas snorgeldusega klaaspõhjaga paadis. Ei valinud me vist parimat kohta, sest vesi oli suht hägune, paate oli palju ja ega neid kalu kah läbi suure udu suurt ei näinud. Nii et Nusa Dua snorgeldamise soovitan vahele jätta :P. Edasi suundusime märjana Turtle Islandile ehk kilpkonnade varjupaika. Nägime iguanat, suuri vanu kilpkonni, võimsaid nahkhiiri, kotkast ning hoidsin võimast püütonit oma õlgadel. Kui aus olla, siis oli mul vaesest maost kahju :/, nimelt oli ta suu kinni teibitud ja kogu oleks oli väga närune ja hääbuv.  Proovisin ära ka noore kookose mahla. Tõeliselt vastik mu meelest...mida kuradit kõik selles nii toredat leiavad???!!!???

Peale Ketuti ootas meid ees Pura Ayan tempel ning sealt edaso päikeseloojanguks Tanah Lot. Tegemist on eraldi kivi peal asetseva templiga, mis on vist üks Bali pildistatumaid kohti.

Ning sõit Kutasse võis alata. Saime koha Bamboo Inn'is, kus võtsime toa kolme peale, kuigi see oli mõeldud tegelikult ainult kahele. Ostsime siis mõned Bintangid ja otsustasime vaadata üle Legiani ööelu. 
Esimene reaktsioon oli oh jah...purjus ozzide linn. Jõudsime vaevalt klubisse kui esimene külje alla ujus ja kohe jooke hakkas pakkuma. Saime mehepojast varsti siiski lahti ning välja ilmus Lihunik oma sõpradega.
Olgem aus: ma ei mäelta ta nime, kuid tean, et ta oli pärit Sydneyst ning 2 aastat juba lihuniku ametit pidanud 23aastane ozzi.  Läksime siis kuuekesi randa rääkima. Me kohe tahtsime teada, et mida nad siis oma elust arvavad.  Nuh ega nad suurt muud ei arvanudki, et Kutas on vaja pidutseda ja see ju ongi Bali. Ning me Mariliga mõtlesime pigem et Liis näed siis, mis me opakate ozzide all mõtleme :D. 
Kuna oli juba öö ja me olime näljas, siis tegime väga hullu lükke ja läksime KFCsse sööma, kus kohtasime järgmist imelikku punti: Aldi, Sayd ja Ray. Aldi oli vist Javakas, Ray ozzy (aga omab restot Jakartas) ning Sayd USAst New Jerseyst, kes on väidetavalt National Geography's fotograaf. Sy kohe hakkas naerma me Eesti päritolu üle ja küsis kuidas see Kaksteist kuud eesti keeles kõlaski.  Suht naljakad tüübid.
Peale vägevat hommikusööki läksime Kuta peale hängima. Õhtul jälle välja, kuid valisime live muusika. Restoranis mängis algul bänd, millele järgnes tuleshow. Sellele järgnes tants regge klubis, kus sai naerda päris korralikult. Igast nurgast ikka ilmus kohalikke, kes muudkui proovisid külje alla ronida. Kui asi juba hullemaks läks ning kutsed tantsudele päris krabamisteks, lasime jalga. Liisi vandumine oli aga selle juures ülihea :D
Järgmine päev oli šhoppamine ja pidu. Tegime kohalikus riiete poes nalja ning välgutasime kaameraid nagu USA tiinekad.  Läksime ja korraldasime omale ka kaks sisutihedat tripi päeva. Õhtul ootas meid jälle Bounty klubi, kuhu oh ime ilmus ka lihunik ning me Liisiga lihtsalt vältisime teda. Hide-and-seek alati ju tore mäng :D. Ja oh ime klubist väljudes nägime Sy'd ja ta sõpra. Aeg oli õhtale minna. Järgneval hommikul magas Lihunik aga püksid maas rannatoolil. Milline ideaalne mees.....

Järgmisel hommikul (18.10) pakkisime asjad ja alustasime Wayaniga sõitu Kutasse. Kuid otsustasime, et vaatamata väga turistilikule lähenemisele tahame me siiski saada ennustust Ketut Liyeri juurest. Kes ei tea, siis tegu sama mehega, keda mainiti "Eat, Pary, Love's". Mida ta siis mulle ennustas.

Tundub uskumatult hea eks ole? Olekski OK, aga Marili ja Liisi ennustus oli peaaegu sõna-sõnalt sama. kirjutamise osa oli natuke erinev, kuid siiski mainis ta midagi natuke plikadele. Mis siis ikka vähemalt sain linnukese kirja....jesssss.

Õdede taaskohtumine oli suhteliselt emotsionaalne. Palju, palju lobisemist :D
Aga nuh lõpuks saime minema ja tegime jalutuskäigu linna peale. Esma pilgul tundus päris suur ja vaatasime natuke ringi ka poodides ning turul. Otsisime ka uue öökoha järgmiseks päevaks ning lõpuks jalutasime riisipõldude vahelt koju. Põld säras päris jaanimardikatest. Vot see oli maagiline. Me ei olnud kindlad, kas oleme eksinud või ei, kuid leidsime siiski oma tee üles ning tund hiljem olime juba basseinis ennast jahutamas.
Hommikul kolisime välja ning läksime uude kohta ARSA homestaysse. Algul kolisime nati netis ja siis liikusime Monkey Forestisse. Palju ahve, väga palju ahve.

Hiljem pidasime plaane, et mida me Ubudis veel kavatseme teha. Plikad jäid õhtul koju, sest olid vässu. Natuke sadad vihma ja lõi välku, kuid mul oli kamakas. Võtsin oma musa ning tegin linnas tiiru. Ei tahtnud niisama hostelis aega veeta. 
Järgmine päev ootas meid ees midagi huvitavat: KOKAKLASS. Kõigepealt viidi meid turule, et tutvutada tüüpilisi koostisained ning seejärel suunati riisipõllule ning seletati nii niisutussüsteemi kui ka kogu riisi kasvatamis protsessi.  Kokaklassi kohas tutvustati meile kookoseõli saamist ning kohvi röstimist. Seejärel tutvustati lille annetuskorvikeste tegemist. Mind aitas äärmiselt armas vana Bali naine. saime tervituseks enne asjajuurde asumist kakaod ning taignas valminud banaane. Nüüd siis kokkamine ise :D

Kokkamine oli pigem asjade lõikamine ja segamine. Minu puhul ka pidev fotokaga ringi tuuseldamine. valmistasime põhipasta (maitseainete segu, mis enamike Bali toitude sisse pannakse), pähklikastet, Gado-gadot, kana kookoses, kala satayd (kala vardas) plus kala banaanilehes. Magustoiduks olid palmisuhkrus keedetud banaanid. Peale meie võttis sellest klassist osa veel üks Austraaliast pärit naine, kes pidas Balil oma pulmaaastapäeva. 
Järgmisel päeval ehkl 15ndal ärkasime vara. Läksime väiksele põhja-Bali tuurile. Seekord oli meie autojuhiks Wayan, keda Liis teadis juba oma esimesest õhtust ja info oli saanud oma sõbra käest. Igati aus taksojuht, mitte nagu varem mainitud vene maffia mees.
Esimene peatus oli Luwata kohvi demonstratsioon (miskid kasslasedsituvad selle välja!!!???!!!). Seal proovisime erinevaid jooke, kuid seda põhi asja siiski mitte, kuna oli kallis. Väidetavalt pidi see olema siiski väga hea. Saime sealt ka poolvalmis kakao, mida kordamööda lutsisime. Kakod ei meenutanud maitselt, kuid oli siiski väga maitsev. Wayan ostis meile ka söömiseks jackfruiti. Seda nosides sõitsime Jatiluwihi riisipõllule, mis tõesti vapustav vaatepilt.
Järgnevaks peatuseks sai tempel koos 3ik järvedega. Meie jätsime Mariliga templi vahele ning nautisime taksojuhtidega tasuta kohvi. Enne kose juurde minekut läksime kallisse restorani lõunale. Kirjusime Wayani selle pärast, kuid ega seal väga paremat kah vist valida ei olnud. Kosk ise oli lahe. Kaamera sai pritsmetest niiskeks, kuid kuivas varsti kohe ka ära. Tee kose juurde oli täis nelgi lõhna. Nägime kuis üks mees neid ka püüdis puuotsast. 
Järgnes suplus Banjari kuumaveeallikates. Mõnus oli tunda, kuidas draakonite suust mõnusa survega vesi mööda su selga alla libiseb. Proovisime kõik kolm basseini järgi enne kui riidesse panime ja asusime teele Lovina randa, mis tuntud oma musta liiva ja delfiinide poolest. Jalutasime rannas kuni Wayan viis Hollandi plika ühte majutusasutusse. Kell kuus oli start tagasi Ubudisse. Pool üheksa olime tagasi ning suundusime kohe sööma. Proovisin uuesti ära musta riisipudingi, mis oli seekord nii mõnus kreemijas ja hästi oli tunda ka kookose maitset. Otsustasime minna kuskile elavat muusikat kuulama. Valisime idamaalise hõnguga baari, kust edasi suundusime regeliku teemaga klubi-resto-baari moodi kohta. tantsisime seal poole kolmeni.
Hommikul tõusime ja suundusime hoopiski joogaklassi, mida andis Kanadast pärit naine. minu jaoks miskit uut ning valisin poosidest ka kaks oma lemmikut: sõdalase poos ja küürutav koer. Oleks nati tahtnud intensiivsemat joogat, kuid Taksu Spa kompleks oli väga äge. Plikad läksid hiljem massaazi ning ma jalutama ning hiljem istusin maha, et nati keha kinnitada ning kookosekooki nautida.