Kella kahest asusime teele oma esimesele tripile.  Peatuseks oli Dreamlandi rand, mille kuulsaks teinud Angelina Joley ning sealt edasi Padang Padang rand. Sissepääs randa oli kindlasti väga huvitav, pidid minema kahe kalju vahele tehtud treppe pidi nii et nagu väike peidetud sopike :D.
Ujusime ringi, võtsime päikest ja ülla-ülla kohtasime ka eestlasi. Tegu oli keskealistega, kes olid lihtsalt tulnud paariks nädalaks Bali elu nautima.
Päikeseloojanguks jõudsime Jimbarani, kus asusime nautima mereanni BBQ'd rannas. Mina valisin grillitud kalmaari ning kõrvale meloni smuuti. Kõht sai pilgeni täis ja päikeseloojang oli tõeliselt maagiline. Lisaks vaatasime ka laval toimuvat kohalikku tantsu etendust. Perfektne :D

Õhtul kohtasime jälle Sy'd ja tema sõpra ning lobisesime rannas pikalt. Läksime seejärel tsekkima nende villat. Pean ütlema, et ei olnud miskit erilist siiski. Ainult bassein tundus tõeliselt ahvatlev. Seejärel suundusime oma tagasihoidlikusse asutusse ning valmistusime järgnevaks päevaks :D
Meie tihusise päev algas snorgeldusega klaaspõhjaga paadis. Ei valinud me vist parimat kohta, sest vesi oli suht hägune, paate oli palju ja ega neid kalu kah läbi suure udu suurt ei näinud. Nii et Nusa Dua snorgeldamise soovitan vahele jätta :P. Edasi suundusime märjana Turtle Islandile ehk kilpkonnade varjupaika. Nägime iguanat, suuri vanu kilpkonni, võimsaid nahkhiiri, kotkast ning hoidsin võimast püütonit oma õlgadel. Kui aus olla, siis oli mul vaesest maost kahju :/, nimelt oli ta suu kinni teibitud ja kogu oleks oli väga närune ja hääbuv.  Proovisin ära ka noore kookose mahla. Tõeliselt vastik mu meelest...mida kuradit kõik selles nii toredat leiavad???!!!???

Peale Ketuti ootas meid ees Pura Ayan tempel ning sealt edaso päikeseloojanguks Tanah Lot. Tegemist on eraldi kivi peal asetseva templiga, mis on vist üks Bali pildistatumaid kohti.

Ning sõit Kutasse võis alata. Saime koha Bamboo Inn'is, kus võtsime toa kolme peale, kuigi see oli mõeldud tegelikult ainult kahele. Ostsime siis mõned Bintangid ja otsustasime vaadata üle Legiani ööelu. 
Esimene reaktsioon oli oh jah...purjus ozzide linn. Jõudsime vaevalt klubisse kui esimene külje alla ujus ja kohe jooke hakkas pakkuma. Saime mehepojast varsti siiski lahti ning välja ilmus Lihunik oma sõpradega.
Olgem aus: ma ei mäelta ta nime, kuid tean, et ta oli pärit Sydneyst ning 2 aastat juba lihuniku ametit pidanud 23aastane ozzi.  Läksime siis kuuekesi randa rääkima. Me kohe tahtsime teada, et mida nad siis oma elust arvavad.  Nuh ega nad suurt muud ei arvanudki, et Kutas on vaja pidutseda ja see ju ongi Bali. Ning me Mariliga mõtlesime pigem et Liis näed siis, mis me opakate ozzide all mõtleme :D. 
Kuna oli juba öö ja me olime näljas, siis tegime väga hullu lükke ja läksime KFCsse sööma, kus kohtasime järgmist imelikku punti: Aldi, Sayd ja Ray. Aldi oli vist Javakas, Ray ozzy (aga omab restot Jakartas) ning Sayd USAst New Jerseyst, kes on väidetavalt National Geography's fotograaf. Sy kohe hakkas naerma me Eesti päritolu üle ja küsis kuidas see Kaksteist kuud eesti keeles kõlaski.  Suht naljakad tüübid.
Peale vägevat hommikusööki läksime Kuta peale hängima. Õhtul jälle välja, kuid valisime live muusika. Restoranis mängis algul bänd, millele järgnes tuleshow. Sellele järgnes tants regge klubis, kus sai naerda päris korralikult. Igast nurgast ikka ilmus kohalikke, kes muudkui proovisid külje alla ronida. Kui asi juba hullemaks läks ning kutsed tantsudele päris krabamisteks, lasime jalga. Liisi vandumine oli aga selle juures ülihea :D
Järgmine päev oli šhoppamine ja pidu. Tegime kohalikus riiete poes nalja ning välgutasime kaameraid nagu USA tiinekad.  Läksime ja korraldasime omale ka kaks sisutihedat tripi päeva. Õhtul ootas meid jälle Bounty klubi, kuhu oh ime ilmus ka lihunik ning me Liisiga lihtsalt vältisime teda. Hide-and-seek alati ju tore mäng :D. Ja oh ime klubist väljudes nägime Sy'd ja ta sõpra. Aeg oli õhtale minna. Järgneval hommikul magas Lihunik aga püksid maas rannatoolil. Milline ideaalne mees.....

Järgmisel hommikul (18.10) pakkisime asjad ja alustasime Wayaniga sõitu Kutasse. Kuid otsustasime, et vaatamata väga turistilikule lähenemisele tahame me siiski saada ennustust Ketut Liyeri juurest. Kes ei tea, siis tegu sama mehega, keda mainiti "Eat, Pary, Love's". Mida ta siis mulle ennustas.

Tundub uskumatult hea eks ole? Olekski OK, aga Marili ja Liisi ennustus oli peaaegu sõna-sõnalt sama. kirjutamise osa oli natuke erinev, kuid siiski mainis ta midagi natuke plikadele. Mis siis ikka vähemalt sain linnukese kirja....jesssss.

Õdede taaskohtumine oli suhteliselt emotsionaalne. Palju, palju lobisemist :D
Aga nuh lõpuks saime minema ja tegime jalutuskäigu linna peale. Esma pilgul tundus päris suur ja vaatasime natuke ringi ka poodides ning turul. Otsisime ka uue öökoha järgmiseks päevaks ning lõpuks jalutasime riisipõldude vahelt koju. Põld säras päris jaanimardikatest. Vot see oli maagiline. Me ei olnud kindlad, kas oleme eksinud või ei, kuid leidsime siiski oma tee üles ning tund hiljem olime juba basseinis ennast jahutamas.
Hommikul kolisime välja ning läksime uude kohta ARSA homestaysse. Algul kolisime nati netis ja siis liikusime Monkey Forestisse. Palju ahve, väga palju ahve.

Hiljem pidasime plaane, et mida me Ubudis veel kavatseme teha. Plikad jäid õhtul koju, sest olid vässu. Natuke sadad vihma ja lõi välku, kuid mul oli kamakas. Võtsin oma musa ning tegin linnas tiiru. Ei tahtnud niisama hostelis aega veeta. 
Järgmine päev ootas meid ees midagi huvitavat: KOKAKLASS. Kõigepealt viidi meid turule, et tutvutada tüüpilisi koostisained ning seejärel suunati riisipõllule ning seletati nii niisutussüsteemi kui ka kogu riisi kasvatamis protsessi.  Kokaklassi kohas tutvustati meile kookoseõli saamist ning kohvi röstimist. Seejärel tutvustati lille annetuskorvikeste tegemist. Mind aitas äärmiselt armas vana Bali naine. saime tervituseks enne asjajuurde asumist kakaod ning taignas valminud banaane. Nüüd siis kokkamine ise :D

Kokkamine oli pigem asjade lõikamine ja segamine. Minu puhul ka pidev fotokaga ringi tuuseldamine. valmistasime põhipasta (maitseainete segu, mis enamike Bali toitude sisse pannakse), pähklikastet, Gado-gadot, kana kookoses, kala satayd (kala vardas) plus kala banaanilehes. Magustoiduks olid palmisuhkrus keedetud banaanid. Peale meie võttis sellest klassist osa veel üks Austraaliast pärit naine, kes pidas Balil oma pulmaaastapäeva. 
Järgmisel päeval ehkl 15ndal ärkasime vara. Läksime väiksele põhja-Bali tuurile. Seekord oli meie autojuhiks Wayan, keda Liis teadis juba oma esimesest õhtust ja info oli saanud oma sõbra käest. Igati aus taksojuht, mitte nagu varem mainitud vene maffia mees.
Esimene peatus oli Luwata kohvi demonstratsioon (miskid kasslasedsituvad selle välja!!!???!!!). Seal proovisime erinevaid jooke, kuid seda põhi asja siiski mitte, kuna oli kallis. Väidetavalt pidi see olema siiski väga hea. Saime sealt ka poolvalmis kakao, mida kordamööda lutsisime. Kakod ei meenutanud maitselt, kuid oli siiski väga maitsev. Wayan ostis meile ka söömiseks jackfruiti. Seda nosides sõitsime Jatiluwihi riisipõllule, mis tõesti vapustav vaatepilt.
Järgnevaks peatuseks sai tempel koos 3ik järvedega. Meie jätsime Mariliga templi vahele ning nautisime taksojuhtidega tasuta kohvi. Enne kose juurde minekut läksime kallisse restorani lõunale. Kirjusime Wayani selle pärast, kuid ega seal väga paremat kah vist valida ei olnud. Kosk ise oli lahe. Kaamera sai pritsmetest niiskeks, kuid kuivas varsti kohe ka ära. Tee kose juurde oli täis nelgi lõhna. Nägime kuis üks mees neid ka püüdis puuotsast. 
Järgnes suplus Banjari kuumaveeallikates. Mõnus oli tunda, kuidas draakonite suust mõnusa survega vesi mööda su selga alla libiseb. Proovisime kõik kolm basseini järgi enne kui riidesse panime ja asusime teele Lovina randa, mis tuntud oma musta liiva ja delfiinide poolest. Jalutasime rannas kuni Wayan viis Hollandi plika ühte majutusasutusse. Kell kuus oli start tagasi Ubudisse. Pool üheksa olime tagasi ning suundusime kohe sööma. Proovisin uuesti ära musta riisipudingi, mis oli seekord nii mõnus kreemijas ja hästi oli tunda ka kookose maitset. Otsustasime minna kuskile elavat muusikat kuulama. Valisime idamaalise hõnguga baari, kust edasi suundusime regeliku teemaga klubi-resto-baari moodi kohta. tantsisime seal poole kolmeni.
Hommikul tõusime ja suundusime hoopiski joogaklassi, mida andis Kanadast pärit naine. minu jaoks miskit uut ning valisin poosidest ka kaks oma lemmikut: sõdalase poos ja küürutav koer. Oleks nati tahtnud intensiivsemat joogat, kuid Taksu Spa kompleks oli väga äge. Plikad läksid hiljem massaazi ning ma jalutama ning hiljem istusin maha, et nati keha kinnitada ning kookosekooki nautida. 

Igal juhul jäime viimasest Shuttle bussist maha. Nii palju siis plaanist minna Ubudisse. Nimelt Marili õde saabus sel õhtul Eestist ja just Ubud sai sihtkohaks. Kohtasime Kaptenit jälle ning ta sebis meile öömaja 5doltsi näkku. Panime asjad ära ja hakkasime tema sõpradega proovima kohalikku jooki ARAK. Jube jook ning võrdub meie mõistes viinaga. Vahtisime ka üle kohaliku Blue Lagooni ehk rikkurite rannariba. Sõime hiljem riisi, kana ja sambaliga (tsilli kaste). Sõin kastet päris suures koguses. Tegemist siis minu jaoks pöörde hetkega mu tsilli söömise osas - nimelt peale seda suudan süüa väga tuliseid toite. 
Hommikul proovisime jaffle ära (grill võiku moodi asi) ning 10st liikusime Ubudi poole. Peale tunnist sõitus saabusime Ubudisse ja otsisime üles Marili õe Liisi Aranja Bungalowst ja otsustasime ka ise sinna ööks jääda. Kes oleks arvanud, et teed viivad mu Padang Baisse veel hiljemgi tagasi :D

Hommikul sõime pannkooke (parimad hommikusöögid olid just Bamboo Paradise hostelis). Arveldasime asjad ja seadsime sammud kiirpaadile...
Peale tunnist sõitu hüppasime paadilt vette ja meid juhatati meie peatuskohta Corner Hideway. Hea ja rahulik nurgatagune suure printsessi voodiga asutus :D. Tegime tiiru peatänaval ja juba hakkas koht meeldima. Pidev mererand, sinine kutsuv soe meri ning restod igal sammul. Inimesed ei tundunud nii tüütavad ning jäätiseputkad olid nii kutsuvad xD. Eks oli vaja palavuse eemaldamiseks üks süüa....
Lõpuks saime oma tuppa ning läksime Rudy baari istuma. Vaevalt istusime kui juba pakuti mushroomi jooki, millest me muidugi loobusime xD, kuid smuutidest ära ei öeld. Sõime lõunaks praetud nuudleid koos kala ja praemunaga. Nämmmm.....
Ja siis ilmus miski nõme Ozzi mees, kes kõigile kelkis, et ta endine lumelaudur, kes 91 riiki läbi rännanud (kõik Euroopa riigid seal hulgas). Nagu miski Kanada plika mainis: inimene, kes palju rännand on tavaliselt normaalne, mitte selline mõtetu kehkats.  Mis teha....vahest austraallased on imelikud...
Tegime veel tänaval tiire, ujusime ja avastasime öömarketi. ostsime sealt miski kohaliku magustoidu. meenutab pannkooki, kuid sisud saad ise valida. Valisime kookose ning hakkasime seda rannas nosima. Delita kohvikust (meie vaieldamatu lemmikkoht) võtsime ka ühe smuuti. Kõht sai täis ja 10nest juba magama.
Järgneval hommikul sõime omletti ja puuvilja. Võtsime ette hullema saaga xD teha saarele ring peale, võttis 2h....hullem teekond, kas sa ei leia? Hahaaaa
Peale seda hüppasime vette ja võtsime päikest. Tuli pisku tibutus taevast, kuid mitte midagi tapvat eriti kuna päike ju ikka paistis. hea põhjus lõpuks "Eat, pray, love'i" lugeda....olime ju ikkagi Bali juures. otsustasime seal, et Indoneesiast saab meie elu Eat peatükk. siin on nii palju head kraami mida süüa ja proovida. nii suundume Delitasse ja seal istudes kuulame mõnusat kill-kõll hoburakendeid mööda sõitmas. ideaalne, ei mingeid motoriseeritud sõidukeid ja ülim chill olek xD........PARADIIS
Õhtul sõime lamba satayd ja riisi ööturul, mida serveeriti maapähklikastmega.  sellele lisandus maisitõrvik küüslauguvõiga. nuh kõht oli täis, kuid sellest pannkoogiasjandusest ei suutnud ikka loobuda (seekord banaan+mesi). Ja siis hakkasime ühe villakail õhtut nautima ning restost kostvat live musa. Enne seda kohtasime baari viskajat Julianit, kes kutsus peole. nii siis läksime ühel hetkel koju ennast värskendama ning saime kokku ning lobisesime. õhtu lõpetasime Blue Marlinis, kuid hullem narkomuss....mitte tore.
Külge hakkas kohe lööma ka miski Ida-Jaava tüüp, kellel oli oma äri....hahaaa puuvilja putka xD. Igaljuhul enne kolme olin kodus ning magusa une rüppes. 
Teine päev Gilidel rannapäev. Palju ujumist, Gilidel palju palavam kui Balil. Parim hetk oli vees olles kuulata mošeest tulevat islami chanti, mis segunes veealt kostuva korallipuru-laulva liivaga (meenutab multikates olevat pixipulbri heli). Ülimalt rahustav, nagu oleks sattunud Aladdini muinasjuttu. Otsustasin, et peaks joomisest igaveseks loobuma,.....ee seda ei juhtunud xD. Järgnev päev kujunes sama rahulikult ning õhtul sõime jälle kooki rannas. Üks poisike tuli mind patsutama ning rääkis midagi häbelikult. Hahaa ega ma aru ei saanud miskit, kuid ikkagi armas ju xD. peale seda haaras pool tundi miski muu blondi peaga poisike mu pükstest. Imelik õhtu xD.

Hommikul haarasime mõned asjad ning läksime paadile, et vaadata üle Gili Air. Paadisõit oli nagu reis Ameerikamägedel. Oli kangesti tuuline ja suured lained. Maril hakkas paha, kuid lainetega oma selga kaasa õõtsutades ja musa kuulates oli see ülimalt lahe. Olgugi, et saime tiht vett kaela.
Tegime Gili A'le samuti ringi peale. Väike aga armas. Kohalik ettekandja küsis mul 2 korda, kas ma omale peikat ei taha. No mida kuradit...
Peale Gili T'le tagasi minekut läksime õhtul peole saare Iiri pubisse. Muusika oli isegi suht ok. Julian tegi meile jooke välja ja ma proovisin miskile turistile seda surada, aga see no ei äkki oled ruufit sisse pand. See oli nii absurd, et ajas naerma.
Järgmine päev oli sarnane reis Gili Menole ehk suuruselt nr 2 saarele. Lained olid pisemad ja trip poole lühem. Tegime ringi peale, poseerisime rannas ja smuutitasime. Õhtul läksime jälle ööturule sööma. magustoiduks proovisin lõpuks Musta riisipudingut. see oli ok, kuid jama. Hiljem teen uued katsed ja need juba miskit erilist. 
Tahtsime järgneval hommikul lasta jalga, kuid paat oli täis nii et saime allest 3st minema ja 5ks olime tagasi Padang Bai's. Kuid tagasisõidul istusime kiirpaadi katusel. Lained peksid jalgu ning vaatasime lendkalu. Nii lahe, et tekkis kohe tunne, et tahaks paadijuhiks hakata :D

Kuuenda hommikul startisime juba kaks ööl vulkaani poole. Kavatsuseks ronida pimedas vulkaanile ja tervitada päikset mäe otsas kohvi juues :D
Poole neljaks jõudsime Mt Baturi juurde. Peale minu ja Marili olid meiega kaasas üks hollandi plika ning hosteli omanik Aysha. Trekkimine pidi aega võtma umbes 2,5h. Meile määrati giid, kes varustas meid taskulampidega. Pean vastama, et see kindlasti on üks huvitavamaid kogemusi mu elus. Tähed siravad, kuu oli lummav ja taskulambid mäel sirasid kauguses nagu jaanimardikad. Mu tuju oli laes :D. 
Mul olid jalas teksad ja tennised, mis hiljem kattusid tolmuga. Kogu see rühkmine oli lahe, kuid hullem joogijanu tekkis ning higi tilkus ojadena. Siiski olime tublid ja tõusime tippu 1,5h. Panime tihti mööda inimestest, kes olid sportlikult riides ning oleks pidanud meist agaramad olema xD. Kuid ega riietus sust veel ronijat või nuh rühkijat ei tee :D
Mäe otsas serveeriti hea tassi täis kuuma Bali kohvi ning sõime kaasavõetud munavõikusid. Mäe otsas oli ka pisike agar koera kutsikas, kes muudkui nurus sööki ja oli kohutavalt armas.

Põikesetõus oli küll lahe, kuid üldse mitte nii lahe kui arvasin. Aga olgem ausad ega niisama ei öelda, et teekond on olulisem kui sihtpunkt. Tee alla oli suhteliselt kiire. Järgmine sihtkoht oli kuumavee allikad, kuid kuna selgus, et see oli kallis, siis jätsime ära. Meie Mariga aga mõtsime, et mille eest me selle summa välja käisime, kui me teel peame ise igasugu asju maksma. 
Nii et järgnevaks sihtkohaks sai Bali peatempel. Vahepeal tegime peatuse, et imetleda kauneid riisipõllu vaateid. Ka eemalt olevat vaadet Mt Baturile ning all olevale järvele. Näha võis väga hästi 1963 a. purske tagajärjel jäänud musta laava jälgi.

Templi juurde jõudes selgus, et peame jälle maksma annetuse. Tegemist siis Pura Agung Besakih templiga. see oli suhteliselt võimas tempel ja igati tore jalutus. Tegime sealse giidiga ka kiirpalvuse - pool sellest seigast jäi arusaamatuks ja oli liiga kiires tempos jutstatud. Põhi asi oli ikkagi, et tee jälle annetus. Me Mariliga olime juba suht pissed off.
Alustasime uut reisi ja jõudsime Taman Tirtagangga veepaleesse, mille sultan ehitas oma naistele. Tõesti ilus koht, kuid me olime juba nati pahuras tujus ja ei suutnud kogu ilu piisavalt nautida. Sest loomulikult sissepääs ju jälle maksis. Aga värvas saime enne seda maitsta jackfruiti ja uskuge mind, see üks hea asi :D

Järgnevalt peatuime korraks hõbeseppade juures, Sealses poes leidus nii mitmeidki ilusaid ehteid ja disain oli tõesti vaatamist väärt. Ning sellele järgnes Goa Lawah ehk siis nahkiire koopa juurde tehtud tempel, mis oli pühendatud maojumalale. Kirjade järgi ei ole keegi kunagi suutnud tõestada, et seal on maojumal eksisteerinud. Selleks ajaks oli meil juba templitest kõrini...
Nii et mis ma siis arvan....ei teagi, sest ma olen suht kahevahel. Ei saa aru mille eest me miljoni kohalikus rahas maksime (näkku) ja pidime veel kõik muu lisaks juurde ostma.  Ikka hullem nöörimise tunne tekkis. 
Kella neljaks jõudsime tagasi hostelisse ja avastasime, et me pole peale kella 5te hommikul miskit söönud. Nii siis tõttasime kiirelt Pasta Carbonarat sööma koos kecip manis'ega (magus sojakaste). Kaste on väga hea, kuid Aussis hiljem ostes tundus see teistsugune.  Kõrvale üüpiline puuvilja jook, milleks seekord oli arbuus.
Seejärel otsisime üles kohalikud ja tegime nendega diili, et järgneval päeval Gili T'le ehk Trawanganile sõita. Mehed sõidutasid meid kohe motikaga ATM'i juurde, et saaksime ilusti raha neile anda. Milline eskort teenus xD. Lahe...

02.10.2012 algas meie esimene päev Padang Bail. Tegemist oli suhteliselt lebo päevaga. Lamasime rannas ja jalutasime nati linna peal ringi. Rannas tüüdati meid pidevalt jutuga, kas me soovime massaaži, kookost, sari või päikseprille. Me ei soovinud midagi ja kergelt tüütav oli :D Lainetes suutsin ma koralli puruga jala katki tõmmata, pean ütlema, et armid siiani veel sellest alles. Lainetes ujumine oli suht jube, rullusid ikka kokku ja korra oli tunne, et kas ma ikka jõuan õigel ajal tõusta pinnale ja väheke õhku saada. Minu kummardus loodusele, ära kunagi alahinda mere võimsust.
Tegime mõned kohustuslikud pildid ning õhtust läksime sööma mõnusasse Cafe Papa Johni. Esimesena võtsime kohe värskendava puuvilja smuuti, mille kõrvale tuli majaroog(riis, pratud köögiviljad kanaga). Tõeliselt maitsev :D
Teine päev kujunes suht sarnaseks ja ainus mis mu meeles mõlkus oli mõte "Rikutud paradiis". Tõesti ilus koht, kuid prügi on ikka ülemõistuse palju ja see pidev kõige pakkumine ja hinna üle kemplemine viskas mu põhjamaa verel esimese päevaga juba üle.
Kaks järgmist päeva olid jälle samas vaimus.Kolmandal õhtul siiski juhtus miskit kohutavat. Läksime Buddha Bari ning tellisin banaani daquiri, mille seest leidsin kiletüki ja ülkeüldse on see kohutavaim asi, mida kunagi olen joonud. Mari oma ei olnud üleüldse parem. Kohutav :D
Marili suutis tutvust sobitada ka kohaliku Kapteniga, kes ütles, et teeb meile soodsad piletid Gili saartele. Hahaa, hiljem selgus, et pole ta miski kapten, vaid tavaline abiline :D. Otsustasime, et nii see asi jätkuda ei saa, vaid aeg teha mingeid muudatusi oma senises kavas. Nii siis otsustasime ühe tripi kasuks. Kaua me ikka seda randa naudime, aeg Bali avastada.

Asjad koos, hostelist välja ja reis Balile võib alata. Lennujaamas olid piskud draamad, kuid saime ilusti lennule, mis jäi pool tundi hiljaks. Me bronnisime endale Mariliga 5 ööd Padang Bai "Bamboo paradises" ning tellisime ka autojuhi järgi. 
Me maabusime pool 11 õhtul Nrugah Rai lennujaama ja minu jaoks tundus kõik suht ebareaalne. Liiga palju hüüdeid "taxi, taxi" ajas kergelt segadusse. Kus on meie autojuht? Nuh, Mari nügis, et vaata sinu nimi. Ja ma nägin meest, kes tundus nagu vene maffia....suht skeeri. Sõit ise võttis aega lennujaamast 1,5h nii et ma suht suu ammuli vahtisin aknast kui palju tuututamist ja räpsu igal pool oli. Ja siis tabas mind kohutav mõte: MA PEAN JU SIIN VEETMAS poolteist kuud. Mida kuradit????!!!!!???!!
Lõpuks jõudsime hostelisse, palusime vett ja läksime magama. Mees, kes meile toa võtme andis, nägi suht välja nagu vananev liialt päevitanud hipster. Aga mis teha, siin me olime ja hakkama pidime saama :D