Ärkasin vara, sest ees oli jälle trip Denpasari. Seekord sain lõpuks passi kätte kah. Kohe koorem langes hingelt. Wayan korjas peale kliendi, Inglise tüdruk, kelle peika hoopiski Uus-Meremaalt. Läksime Padang Paisse, sest plika teel Gilidele, nimelt oli ta kaasa seal scuba instruktor. Tegime tagasiteel lõuna peatuse ja Ubudisse jõudes kohe ujuma. Küll on hea kui elad kohas kus bassein käejala juures.
Õhtul saime Wyaniga kokku ja sai ka räägitud tema elust. Ta töötanud massöörina, autopesijana ning käinud turismi kolležis õppimas nagu enamikud balikad. Kunagi oli tal parem turismi putka Ubudis, kuid nüüd pigem soovituste ja Facebooki teel saab uusi kliente. Ning peale minu lahkumist hakkas ta tegema pikki päevi usakatele, kes tegid sealses piirkonnas dokumentaali. Kuid nagu ikka kohalikele omane, sisi õhtu lõpuks hakati rääkima armastusest jne....kahjuks ei ole ma siiski selline sinisilm ja põlved ei lähe päris nõrgaks kah iga mesimagusa kommentaari peale :D pigem muutun skeptiliseks..hahhha
Järgneval hommikul nägin söögilauas kunstnikku. Eks ma pisut ikka piilusin kah mis ta maalis. Pean tunnistama, et ta oli päris andekas.
Õhtul saime Wyaniga kokku ja sai ka räägitud tema elust. Ta töötanud massöörina, autopesijana ning käinud turismi kolležis õppimas nagu enamikud balikad. Kunagi oli tal parem turismi putka Ubudis, kuid nüüd pigem soovituste ja Facebooki teel saab uusi kliente. Ning peale minu lahkumist hakkas ta tegema pikki päevi usakatele, kes tegid sealses piirkonnas dokumentaali. Kuid nagu ikka kohalikele omane, sisi õhtu lõpuks hakati rääkima armastusest jne....kahjuks ei ole ma siiski selline sinisilm ja põlved ei lähe päris nõrgaks kah iga mesimagusa kommentaari peale :D pigem muutun skeptiliseks..hahhha
Järgneval hommikul nägin söögilauas kunstnikku. Eks ma pisut ikka piilusin kah mis ta maalis. Pean tunnistama, et ta oli päris andekas.
Järgnevad päevad veetsin suht mäeldes, et mida edasi teha. Lugesin nati neid raamatuid ja seedisin mõtet Lombakist. Õhtuti nägin Wayani, vahel ka päeval. Kuna ilmad olid hullult palavad, sisi oli ka probleeme öösiti magamisega. Nii siis mõtlesin vaheldusi välja. Näiteks käisin ma päeval riisipõldude vahel jooksmas. Fantast tunne: sina higistad hullu moodi, samas inimesed kõik naeratavad, päike paistab ja kuidagi ülim õnne tunne võtab võimsust. Kindlasti üks fantastilisemaid jooksmis kogemusi. Lisaks märkasin ma kummalist kurioosumit: inimesed naeratasid mulle üha rohkem, liblikad tulid lausa mu peale istuma ja keerlesid muidu mu ümber ja iga mööduv laps kohe rõõmsalt teretas. Wayanile seda rääkides ta muidugi naeris ja väitis, et see nii kuna sa ilus oled....hahaaa.
Lõpuks saabus ka öö, mil olin eriliselt unetu. Nii et kas pole mitte suurepärane, et ma lõpuks tõusin pool viis hommikul üles ja hakkasin tantsima. Peab siiski ütlema, et see omamoodi maagiline kui sul toas suur voodi ja palju lehvivaid kardinaid....nagu mõnes muusikavideos :D ainult ma olin seal toas üksi ja suht juba tige, et uni ei taha ja ei taha tulla.
Õhtul käisin Wayaniga suht chillit täis topitud sööki nosimas :D. Lubasin teda aidata ka kodulehe tegemisega. Eks ma miskit kavandid ja asjad tegin ka valmis, kuid siis ütles ta mingihetk hiljem, et pole vaja, sest miski Saksa sõber, kes ammu lubanud seda teha, selle ka lõpuks tegi.
Igaljuhul loobusin ma oma Lombaki plaanidest ja otsustasin puhata. Nimelt Balil olles olin Eestlased Facebooki vahendusel omale töö leidnud....Arlie Beachil ehk just sinna kanti kuhu me Mariliga tahtsimegi suunduda. Nii otsustasingi ma asja vabamalt võtta enne uue töö alustamist, raha säästa kah see juures.
Õhtul käisin Wayaniga suht chillit täis topitud sööki nosimas :D. Lubasin teda aidata ka kodulehe tegemisega. Eks ma miskit kavandid ja asjad tegin ka valmis, kuid siis ütles ta mingihetk hiljem, et pole vaja, sest miski Saksa sõber, kes ammu lubanud seda teha, selle ka lõpuks tegi.
Igaljuhul loobusin ma oma Lombaki plaanidest ja otsustasin puhata. Nimelt Balil olles olin Eestlased Facebooki vahendusel omale töö leidnud....Arlie Beachil ehk just sinna kanti kuhu me Mariliga tahtsimegi suunduda. Nii otsustasingi ma asja vabamalt võtta enne uue töö alustamist, raha säästa kah see juures.
Nii ma siis käisin tihti kuskil istumas: head sööki nautimas ja raamatut lugemas. Tegin pikemaid jalutuskäike, käisin tihti ujumas ja veetsin aega Wayaniga. Elu ei saakski enam õndsam olla :D
12ndal novembril viis Wayan mu lennujaama. Eks ta tuli mind kohe sisse saatma. Olime juba paari nädalaga lähedaseks saanud, nii et oli kangesti kurb sõbraga hüvasti jätta. Jätsin talle mälestuseks om päikeseprillid, mida ta nii kaifis, pluss Lonely Planeti raamatud Bali ja Lomboki kohta. Mis ma neist ikka tassin kaasa Aussi. Sain veel lennujaamas pikalt oodata oma öist lendu, mis pidi mind tagasi viima Brissi via Sydney. Minu "õnneks" sattusin ma noorpaari kõrvale istuma. Õnneks öine lend tähendas iPodi kasutamist ja rohkelt musa kuulamist magada proovimise asemel. Bali palavus oligi läbi ja uued seiklused Austraalias ootasid ees. Hüvasti, Bali :D
RSS Feed