Nii siis 11nda hommikul võtsin oma kodinad ja läksin rongipeatusesse. Marili juba saatis sõnumi, et ta jäi rongist maha ja jama käes. Me jääme hiljaks. No peale rongi jäin ootama Marili, et ikka koos bussile minna. Sõit kestis oma 7 minutit ja siis oli meil veel oma 5minutit aega kuni kell tiksus 10e. Kuna seal silte ja asju ei olnud, siis meil eee me jääme hiljakas. Mis siis ikka: saatsin Paulile sõnumi ja lobisesin telefonis, et eee "We are lost". Tuli ta meile järgi ja selgus, et ACleanerworldi kontor oli nurga taga...hahaaa.
Kontoris tutvustati meile Manchesterist pärit Rossi (28a.), 2te saksa plikat (nii 19a.) ja ühte Ozi naist, kelle lapsed siis juba suured. Nu mis siis ikka. Jõime kohvi, täitsime lepingud ja kuulasime huviga Pauli seletust oludest. Nimelt põhjus, miks ma varem mäele ei saanud oli lihtne....lund ei ole. Esimene sats oli juba mäel ja meie olime teine....tulemas oli veel kolmas. Igaljuhul selgus, et me hakkame elama mäe peal mitte kaugemal oleval külas Dinner Plain nagu ülejäänud. Why not :D
6tunnine sõit mäkke võis alata. Teel tehti peatus Mäkkaris ja kuna me näljas, siis wrap oli igati tore vahepala. Kui umbes tunnike oli veel jäänud, siis tegime me poe peatuse Brightis, kus me tasuta 50doltsi eest toitu võisime valida. No ostsime nädala varu ja jätkasime teed. Jõudsime kohale juba pimedas 6 ringis õhtul. Nii siis ootasime natuke kontori juures ja sealt suundusime Arlbergi hotelli. Hotelli???? Me saime aru, et oleme eraldi majades, aga ei, me saime korterisse hotelli.
Seejärel selgus, et seal kokku 3 korterit ja nuh ega need kõrvuti ju ei old...vastavalt 117, 401, 532 ehk siis esimene number ütleb korruse. Ainult ülemise korruse omas oli pesumasin ja kuivati, mida ma hakkasin edaspidi tihti kasutama, kuid esimesed 1,5 kuud oli pesumasin rivist väljas. Igal juhul mina, Marili ja Ozi tädi saime 401, Ross ja kaks sakslast said viiendale ning esimesel pidi juba olema kaks inglise kutti...
Viskasime oma kotid koju, sõime, rääkisime ja heitsime magama.
Järgneval päeval siis uudistasime nati mäel ja läksin ka alumisele uksele koputama ning tutvustama ennast inglise poistele (tirisin Marili ja Ozi naise kah kaasa hahaaa). Nii tutvusime Vinny ja Steveniga. Vinny päris nimi oli Daniel nagu selgus, hüüdnime oli ta saanud juba poisina jalka treenerilt. Natuke lobisesime ja saime teada tõsiasja. Ross, saksa plikad ja enamikud töötajad siin mäel (meie firma koristajad siis) olid kõik ühest hostelist ja suht suvalt saanud selle töö. Need kaks, kes pidid algselt tulema, aga ei saanud (liitusid nad meiega siiski üle kuuaja hiljem). No tore küll, eks see ka põhjus, miks ma esimesse tiimi ei saanud.
Kontoris tutvustati meile Manchesterist pärit Rossi (28a.), 2te saksa plikat (nii 19a.) ja ühte Ozi naist, kelle lapsed siis juba suured. Nu mis siis ikka. Jõime kohvi, täitsime lepingud ja kuulasime huviga Pauli seletust oludest. Nimelt põhjus, miks ma varem mäele ei saanud oli lihtne....lund ei ole. Esimene sats oli juba mäel ja meie olime teine....tulemas oli veel kolmas. Igaljuhul selgus, et me hakkame elama mäe peal mitte kaugemal oleval külas Dinner Plain nagu ülejäänud. Why not :D
6tunnine sõit mäkke võis alata. Teel tehti peatus Mäkkaris ja kuna me näljas, siis wrap oli igati tore vahepala. Kui umbes tunnike oli veel jäänud, siis tegime me poe peatuse Brightis, kus me tasuta 50doltsi eest toitu võisime valida. No ostsime nädala varu ja jätkasime teed. Jõudsime kohale juba pimedas 6 ringis õhtul. Nii siis ootasime natuke kontori juures ja sealt suundusime Arlbergi hotelli. Hotelli???? Me saime aru, et oleme eraldi majades, aga ei, me saime korterisse hotelli.
Seejärel selgus, et seal kokku 3 korterit ja nuh ega need kõrvuti ju ei old...vastavalt 117, 401, 532 ehk siis esimene number ütleb korruse. Ainult ülemise korruse omas oli pesumasin ja kuivati, mida ma hakkasin edaspidi tihti kasutama, kuid esimesed 1,5 kuud oli pesumasin rivist väljas. Igal juhul mina, Marili ja Ozi tädi saime 401, Ross ja kaks sakslast said viiendale ning esimesel pidi juba olema kaks inglise kutti...
Viskasime oma kotid koju, sõime, rääkisime ja heitsime magama.
Järgneval päeval siis uudistasime nati mäel ja läksin ka alumisele uksele koputama ning tutvustama ennast inglise poistele (tirisin Marili ja Ozi naise kah kaasa hahaaa). Nii tutvusime Vinny ja Steveniga. Vinny päris nimi oli Daniel nagu selgus, hüüdnime oli ta saanud juba poisina jalka treenerilt. Natuke lobisesime ja saime teada tõsiasja. Ross, saksa plikad ja enamikud töötajad siin mäel (meie firma koristajad siis) olid kõik ühest hostelist ja suht suvalt saanud selle töö. Need kaks, kes pidid algselt tulema, aga ei saanud (liitusid nad meiega siiski üle kuuaja hiljem). No tore küll, eks see ka põhjus, miks ma esimesse tiimi ei saanud.
Nu igal juhul vaade meie toast oli hea ja ega nuriseda ei saa. Esimese satsiga saabudes oleksime pidanud minema elama haisvasse majja koos saja matsiga, kes ei viitsi enda järgi koristada. Seal elasid ka Luis ja Moises, Luis oli siis nö. boss (Filipiinidel sündinud Ozis elav) ja Moises ülemjuhataja (Mehhikost pärist, Oziga abielus).
Teisel päeval siis vahtisime ringi, tegime paari klõpsu ja sattusime elevusse mõnest lumekübemest, mis paar päeva hiljem sadas. Esimese nädala eest meilt raha ei võetud üüri ees. Lisaks näidati meie töö põli ette ning õpetati kuidas voodeid teha :D. No problem. Lisaks kostitati kuuma kakaoga :D. Kerge lume tulekuga nägime juba paari töötajat kelgutamas, nii et ma lõin kaasa ja sain oma 3 esimest liugu tehtud. Little did I know et need ka mu viimasteks jäid. Mis siis ikka, eks me jalutasime, kohvitasime ning käisime ka Arlbergi rahvaga meie esimesel peol Generalis, suht urgas, kuid tantsida saime siiski piisavalt :D.
Teisel päeval siis vahtisime ringi, tegime paari klõpsu ja sattusime elevusse mõnest lumekübemest, mis paar päeva hiljem sadas. Esimese nädala eest meilt raha ei võetud üüri ees. Lisaks näidati meie töö põli ette ning õpetati kuidas voodeid teha :D. No problem. Lisaks kostitati kuuma kakaoga :D. Kerge lume tulekuga nägime juba paari töötajat kelgutamas, nii et ma lõin kaasa ja sain oma 3 esimest liugu tehtud. Little did I know et need ka mu viimasteks jäid. Mis siis ikka, eks me jalutasime, kohvitasime ning käisime ka Arlbergi rahvaga meie esimesel peol Generalis, suht urgas, kuid tantsida saime siiski piisavalt :D.
RSS Feed