Kõige huvitavam päev Aussis olles kahtlemata :D ja see algas nii
Hommik oli nagu iga tavaline, kergelt vihmane ja sombune. Me olime andnud lubaduse matkama minna, kuid ilm ei tõmmanud eriti. Nii siis panime oma riided selga ja tegime pika hommikusöögi ning kohvipausi. Iirlased kolisid välja ja vihma hakkas jälle sadama: paras aeg teha jälle üks kohvi enne minekut....
Nii me siis istusime oma hüti põrandal kohvitassiga ja nö valmistusime :D kuni sisse astusid meie kaks unustamatut kutti James ja Andy Inglismaalt. Kutid tegid oma ümberilma reisi. Nad olid just tulnud 5 kuuselt tripilt Aasiast, nende sihtkoht peale Aussi oli Uus-Meremaa ning siis Ameerika läänerannik.Oh nad olid unustamatud: naljakad ja arvatavasti muutsid meie Byroni elu nati vürtsikamaks, kuid tolle paljajalgse päeva kangelased oleme siiski meie Mariliga.
James siis koos Andyga küsisid, et mis meie tänased plaanid on ja me, et matkama, aga õues sajab. James: "You know that you can go hiking in the rain. Right?" Me et muidugi saab, aga naudime siin kohvi ja nuh nad andsid meile tõuke minekuks.
Koti vinnasin selga ja ajasin Marili uksest välja ning matk mööda randa võis alata (nii 4km ring). Umbes 5 minutit peale randa jõudmist algas mõnus vihma sadu: jalad vees ja vihma ülalt värskendamas :D armas....pikk, pikk rannariba viis meid treppideni, mis ringiga juhatasid majaka juurde. Jalad olid meil juba märjad ja sopased, nii et otsustasime nii mööda treppe ka jätkata. Eks inimesed kiikasid meid kergelt, kuid meil oli suht suva ja lõbus. Tõus oli päris pikk ja kulges läbi vihmametsa. Pean mainima, et tundsin end kui väike laps, kelle ema on lubanud hüpata läbi iga lombi :D
Nii me siis kord läksime treppidest alla ja siis jälle üles ja haarasime lummavat ilu endasse ning endalegi märkamatult olime juba jõudnud mandri idapoolsemasse punkti ning lõpuks ka majaka juurde. Majakas oli ju ilus, aga ei miskit erilist ning peatselt (pärast lõunat) hakkas siis ka kõndimine mööda looklevat teed alla kuni me jõudsime kuulsa sildini, et voh siit hakkab kilomeetrine tee Cooki vaatekohani. Nuh mis siis ikka: jälle ronimist ja langemist läbi vihmametsa, kuid see tee oli eriline, sest see kulges mööda mudaseid ja lehti täis trepimoodustusi. Ja loomulikult paljajalu. See on täpselt selline koht kus võis lisaks kalkunitele kohata ka madusid: selliseid pisikesi ja salakavalaid, keda me siiski ei näind. Mida me tegime: naersime ja rääkisime Tarzanist (tegin ka paar tolle tüübi laadset häälitsust) ning laulsime...In the jungle the lion sleeps tonight. Me oleme normaalsed eks ole?????xD
Peale seda matka (ilm oli ilusaks muutunud, wiiii xD) läksime Woolsi poe poole ja Marili avastas, et ta jala vahel pisku kivike, mis siiski seda ei olnud. See oli KAAN. Uskumatu ja Marili lihtsalt tõmbas selle niimuuseas ära ning nuh hiljem avastas, et varbavahed kõik verised :D Mitte midagi tõsist...jalutasime ranada ja plika sai oma jalad puhtaks :D
Kuid kõik oli veel ees...
Läksime oma hütti tagasi ja kutid magasid. Nad olid samuti tulnud Sydneyst rongiga Byroni poole. Me siis läksime randa ja hiljem oli õhtusöök. Kuna see omamoodi traditsioon vähemalt korra välja minne, siis otsustasime üle vaadata ka kuulsa koha Cheeky Monkey. Meie poisikesed olid kõik vässud, kuid me sättisime end ilusti riidesse ja tegime oma näod pähe. Lehvitasime poistele heataega ning teele me asusimegi ise naerdes ja lollitasime. Sel päeval me kuidagi väga palju naersime :P
Inimesed muudkui tulid meile teel vastu ja me siiralt arvasime, et me oleme valele poole teele, kuid ei Cheeky juba paistis ja nuh Marili pidev nagu mõnesse kuuti oleks sattunud ajas kuidagi tõsiselt naerma. Naistena saime tervitus bubbly (vahuveini) ning hakkasime siis ringi vaatama, et mis veel toimub...Nu toimus parima meesstrippari valimine nagu selgus :D, kudi nuh me nägime paar-kolm viimast ära ja siis võis tants alata. Mis muutis koha eriliseks oli asjaolu, et seal eiolnud tantsupõrandat, vaid lauad kus peal sisi tantsima pidi. Ega meiegi häbelikud ei olnud ja alustasime oma tantsu laudadel. Kaks laulu hiljem lõi meis ikka maalaps välja nii et jalatsid liitusid käekottidega nurka ja paljajalgne tants võis alata :D Nii me veetsime selles kohas oma 4 tundi ja seda pidevalt tantsides ning naerdes koha sürsuse üle. Rahvast oli meeletult: palju päkkereid kuid ka kohalikke. WC minek tähendas meeste kadaliku vahelt läbi minemist ja nuh mis ma oskan öelda: LÕBUS oli.
Me siis lahkusime paljajalgselt klubist ja imelik on see, et kohe kõik möödaminejad kohe, et vaadake ette kuskil maas klaas või miks jalatseid ei kanna. Kas and pole kreisisid eestlaseid näind või xD Mööda randa sai jalutatud koju ja kell 3 öösel astusime hiilides ja naerdes hütti sisse, kus ime küll oli James oma läpakataga klõbistamas. Nagu oleks oodand, et me hullud ikka tervelt koju jõuaks :D
Ahjaaa....mu fotoaparaat ütles üles ja aijas suitsu välja. Nii et nüüdsest hetkel pildid aind mobiili ja Marili fotoka abil tulemas :/
Hommik oli nagu iga tavaline, kergelt vihmane ja sombune. Me olime andnud lubaduse matkama minna, kuid ilm ei tõmmanud eriti. Nii siis panime oma riided selga ja tegime pika hommikusöögi ning kohvipausi. Iirlased kolisid välja ja vihma hakkas jälle sadama: paras aeg teha jälle üks kohvi enne minekut....
Nii me siis istusime oma hüti põrandal kohvitassiga ja nö valmistusime :D kuni sisse astusid meie kaks unustamatut kutti James ja Andy Inglismaalt. Kutid tegid oma ümberilma reisi. Nad olid just tulnud 5 kuuselt tripilt Aasiast, nende sihtkoht peale Aussi oli Uus-Meremaa ning siis Ameerika läänerannik.Oh nad olid unustamatud: naljakad ja arvatavasti muutsid meie Byroni elu nati vürtsikamaks, kuid tolle paljajalgse päeva kangelased oleme siiski meie Mariliga.
James siis koos Andyga küsisid, et mis meie tänased plaanid on ja me, et matkama, aga õues sajab. James: "You know that you can go hiking in the rain. Right?" Me et muidugi saab, aga naudime siin kohvi ja nuh nad andsid meile tõuke minekuks.
Koti vinnasin selga ja ajasin Marili uksest välja ning matk mööda randa võis alata (nii 4km ring). Umbes 5 minutit peale randa jõudmist algas mõnus vihma sadu: jalad vees ja vihma ülalt värskendamas :D armas....pikk, pikk rannariba viis meid treppideni, mis ringiga juhatasid majaka juurde. Jalad olid meil juba märjad ja sopased, nii et otsustasime nii mööda treppe ka jätkata. Eks inimesed kiikasid meid kergelt, kuid meil oli suht suva ja lõbus. Tõus oli päris pikk ja kulges läbi vihmametsa. Pean mainima, et tundsin end kui väike laps, kelle ema on lubanud hüpata läbi iga lombi :D
Nii me siis kord läksime treppidest alla ja siis jälle üles ja haarasime lummavat ilu endasse ning endalegi märkamatult olime juba jõudnud mandri idapoolsemasse punkti ning lõpuks ka majaka juurde. Majakas oli ju ilus, aga ei miskit erilist ning peatselt (pärast lõunat) hakkas siis ka kõndimine mööda looklevat teed alla kuni me jõudsime kuulsa sildini, et voh siit hakkab kilomeetrine tee Cooki vaatekohani. Nuh mis siis ikka: jälle ronimist ja langemist läbi vihmametsa, kuid see tee oli eriline, sest see kulges mööda mudaseid ja lehti täis trepimoodustusi. Ja loomulikult paljajalu. See on täpselt selline koht kus võis lisaks kalkunitele kohata ka madusid: selliseid pisikesi ja salakavalaid, keda me siiski ei näind. Mida me tegime: naersime ja rääkisime Tarzanist (tegin ka paar tolle tüübi laadset häälitsust) ning laulsime...In the jungle the lion sleeps tonight. Me oleme normaalsed eks ole?????xD
Peale seda matka (ilm oli ilusaks muutunud, wiiii xD) läksime Woolsi poe poole ja Marili avastas, et ta jala vahel pisku kivike, mis siiski seda ei olnud. See oli KAAN. Uskumatu ja Marili lihtsalt tõmbas selle niimuuseas ära ning nuh hiljem avastas, et varbavahed kõik verised :D Mitte midagi tõsist...jalutasime ranada ja plika sai oma jalad puhtaks :D
Kuid kõik oli veel ees...
Läksime oma hütti tagasi ja kutid magasid. Nad olid samuti tulnud Sydneyst rongiga Byroni poole. Me siis läksime randa ja hiljem oli õhtusöök. Kuna see omamoodi traditsioon vähemalt korra välja minne, siis otsustasime üle vaadata ka kuulsa koha Cheeky Monkey. Meie poisikesed olid kõik vässud, kuid me sättisime end ilusti riidesse ja tegime oma näod pähe. Lehvitasime poistele heataega ning teele me asusimegi ise naerdes ja lollitasime. Sel päeval me kuidagi väga palju naersime :P
Inimesed muudkui tulid meile teel vastu ja me siiralt arvasime, et me oleme valele poole teele, kuid ei Cheeky juba paistis ja nuh Marili pidev nagu mõnesse kuuti oleks sattunud ajas kuidagi tõsiselt naerma. Naistena saime tervitus bubbly (vahuveini) ning hakkasime siis ringi vaatama, et mis veel toimub...Nu toimus parima meesstrippari valimine nagu selgus :D, kudi nuh me nägime paar-kolm viimast ära ja siis võis tants alata. Mis muutis koha eriliseks oli asjaolu, et seal eiolnud tantsupõrandat, vaid lauad kus peal sisi tantsima pidi. Ega meiegi häbelikud ei olnud ja alustasime oma tantsu laudadel. Kaks laulu hiljem lõi meis ikka maalaps välja nii et jalatsid liitusid käekottidega nurka ja paljajalgne tants võis alata :D Nii me veetsime selles kohas oma 4 tundi ja seda pidevalt tantsides ning naerdes koha sürsuse üle. Rahvast oli meeletult: palju päkkereid kuid ka kohalikke. WC minek tähendas meeste kadaliku vahelt läbi minemist ja nuh mis ma oskan öelda: LÕBUS oli.
Me siis lahkusime paljajalgselt klubist ja imelik on see, et kohe kõik möödaminejad kohe, et vaadake ette kuskil maas klaas või miks jalatseid ei kanna. Kas and pole kreisisid eestlaseid näind või xD Mööda randa sai jalutatud koju ja kell 3 öösel astusime hiilides ja naerdes hütti sisse, kus ime küll oli James oma läpakataga klõbistamas. Nagu oleks oodand, et me hullud ikka tervelt koju jõuaks :D
Ahjaaa....mu fotoaparaat ütles üles ja aijas suitsu välja. Nii et nüüdsest hetkel pildid aind mobiili ja Marili fotoka abil tulemas :/
RSS Feed