Kas te kujutate ette kui raske on üks 20kg backpack ja lisaks veel 5kg tavalist seljakotti. Lausa uskumatu kui sa ei tea veel kuhu minna...las ma ütlen: esimene mõte on, et ma tahan sellest lahti saada ja ühe hea dušši võtta. Seda eriti peale 2päevast sõitu.
Nii me siis võtsime oma netipulgad seal bussijaamas välja ning hakkasime hosteleid pimeduses otsima. Ning vaikselt hakkas ka päike tõusma. Kell pool seitse hommikul olid kõik hostelid kinni. Vastasel juhul oleksin ma isiklikult suundunud üle tee ja jäänud sinna hostelisse pidama kui vähegi tube oleks olnud. Ma oleksin seda KAHETSENUD.
Nii siis, Marili ema leidis koha nimega Byron Bay Beach Resort ning sinna me teele asusimegi, sest see tundus igati OK ja vabu kohti oli kah. Teel kohtasime aga muud kohta ja mõtsime et proovime seda. Ma tõesti tahtsin neist kottidest vabaneda. Nii me istusime seal oma 2 tundi ja ootasime kuni respa mees ärkab ja uurib, kas on vabu asemeid või ei. Nii me jätsime oma pakid sinna ja läksime siis seda teist hostelit üle vaatama. Kohe saime sinna toad ja koht kah meeldis ning odavam oli kah. Nädala pakett ostetud ja jäi veel üks mure: kotid tuli jälle selga tõmmata ning 20 minutit kõndida uue hosteli juurde.
Päkkerid jõudsid kohale ja heitsid magama :D
Õhtu poole läksime süüa otsima, aga enne vaatasime oma Belongil ranna üle ning pikutasime liival ja nautisime randa :D 
Meie 6sesse tuppa tulid 3 iirlast, kes olid vaiksed.....ja plika oli rase (2kutti ja plika). Nendega me suht ei suhelnud ka järgmisel päeval, mille ime küll me veetsime rannal puhates  ja päikest nautides:D
Me armastame Byron Bay Beach Resort'i :D:D:D



Leave a Reply.